Ahto Lobjakas: Hellinn

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Frost FX

Lootus Euroopa Liidule või NATO garantiidele ei saa asendada piirkondlikku lõimumist juba ainuüksi seepärast, et need rajanevad eeldustel, mis on täielikult meie kontrolli alt väljas. Miks Eesti Soome suunal nii vähe teinud on, on meie teise iseseisvusaja üks suuremaid müsteeriume, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Aastavahetuse ETV ehitas veel ühe Soome silla. Hiid-Ansip tappis vabadussambast tõmmatud valgusristimõõgaga Jaani kirikult torni rebinud Hiid-Haloneni. Mida see kõik tähendas, teab jumal üksi – ja kui jumalat pole olemas, siis mitte keegi.

Üks, mida sketš sümboliseerida võiks, küll juba väljaspool absurdihuumorit, on, et Soometa me läbi ei saa. Kas selleks oli vaja Tallinnast just põrgulinna teha (Hell-linn rahvusvahelise suhtlemise keeles) on iseküsimus. Aga üht äärmust markeerib ka Hiid-Ansipi ja -Haloneni mõõduvõtt. Soome ja Eesti, Helsingi ja Tallinn, kuuluvad vähemalt meie poolt vaadatuna samavõrra ühte kui Mükeene ja Trooja.

Väiksema venna maailm joonistub ikka suurema venna varju kontuuridest, ükskõik kui vähe see meile meeldida võiks. Maailm jääb muidugi meie omaks, koos kõigega, mis seal sees on (kaasa arvatud Venemaa), aga Soome oli ja jääb meie alternatiivseks minevikuks ja tulevikuks.

Sellisena võiks Hellinna kujundil olla teistsuguseid ja elujaatavamaid assotsiatsioone kui soome sugu hiidpoliitikute Ragnarök. See võiks seostuda kõige helgega jagatud (või jagamata) ajaloost, alates Lennart Meri mütoloogilisest Hellwegist ehk merevaiguteest, mis siinseid kultuure omal ajal Euroopaga ühendas (germaani keeltes tuntud siiski proosalisema Bern­steinwegi nime all).

Igal juhul oleks Hellinnal lähemate Eesti-Soome suhete sümbolina tunduvalt parem kõla kui Talsinkil, mis sel ideel on juba kõlaliselt kivina kaelas oma munade, singi ja impordi-ekspordi varjunditega.

Hellinn võiks sümboliseerida Eesti teed Põhjalasse. Mitte läbi kasvunumbrite või edetabelite, mis lähevad korda ainult meile endile, vaid läbi parima kanali maanurklikuks lõimumiseks, mis meil olemas on. Eesti tee Põhjalasse saaks kulgeda ainult läbi Soome, mitte küll Ahvenamaa-sarnase sõltlasena (nagu soovitas eelmisel aastal ilmselt veidi riukalikult Joel Sang), aga kindlasti suurema venna sõbralikul käendusel.

Miks Eesti põhja suunal nii vähe (loe: peaaegu mitte midagi) teinud on, on meie teise iseseisvusaja üks suuremaid müsteeriume. Rahvas hääletab jalgadega (ümberasujaid on praeguseks eri arvutuste kohaselt 50 000 – 100 000), aga valitsuse ja muude võimuesindajate vaimsel kaardil jääb Soome väiksemaks kui Iirimaa.

Tegemist nagu ei olekski riigiga, millega meid kõigi kultuuriliste eelduste kohaselt peaks siduma sama sügav sugulus nagu Rootsit Norraga. Muidugi, ka ametlik Soome ise pole meie suhtes üles näidanud märkimisväärset hoolt ja armastust, aga see on suuresti seletatav soovimatusega riskida kallilt kättevõidetud turvalisusega ennast veel mitte tõestanud naabri nimel.

Soomega võrreldes jääb Eesti ebastabiilseks ühiskonnaks, mis otsib idaeuroopalikult turvatunnet retoorilistes liitlassuhetes, vaevumata märgatavalt pühenduma sellele, mis tegelikult oluline on.

Esimesel kohal ühe väikese riigi realistlikus ja vastutustundlikus julgeolekustrateegias peaks aga olema sisepingete maandamine väliste ennetamiseks ning piirkondlik integratsioon riikidega, kes jagavad meie ideaale. Ka suured liitlased aitavad ennekõike neid, kes endale ise abiks on.

Parim, millele Eestil praegu põhja suunal loota on, on passiivse strateegilise etturi roll kahe meie regiooni iseseisva kaitsejõuga lääneriigi kalkulatsioonides. Selline olukord ei ole ei mõistuspärane ega igavesti jätkusuutlik.

Olukorra muutmiseks on (nagu ikka sellistel puhkudel) vaja teadlikku poliitikat. Ülesande – jagatud saatuse idee ja loomuliku solidaarsustunde sisendamine naabritesse – mastaapsust arvestades peab sellise poliitika ajahorisont olema mõõdetav aastakümnetega.

Praegu ei ole meil enamat peale Lennart Meri kunagiste liistude. Peamine, mis tuleb taas luua, on Meri visioon Eesti jagatud minevikust ning tulevikust selle osaga maailmast, kuhu tahame kuuluda – seda võrdselt nii enda kui n-ö sihtgrupi jaoks. Niipalju kui see visioon praegu eksisteerib – Läänemere strateegiana näiteks –, on see sihitu ja käsitöönduslik.

Lisaks liiga laialivalguv, meie võimuses ei saa kunagi olema Saksamaa manipuleerimine. Meil on vaja lähedasemaid, orgaanilisemaid horisonte. Alustada tuleb lühikestest lapsesammudest, Soomest ennekõike, sihikul (kardetavasti väga) kauges perspektiivis kuues koht Põhjala laua ümber.

Muud valikud – lootus Euroopa Liidule või NATO garantiidele – ei saa asendada piirkondlikku lõimumist juba ainuüksi sellepärast, et need rajanevad eeldustele, mis on täielikult meie kontrolli alt väljas.  

Mis teeb ülesande topelt keeruliseks, on asjaolu, et viimaste aastate jooksul pole Põhjala mitte paigal tammunud, vaid pikkade sammudega meie eest taas ära liikunud. Põhjala solidaarsus omandas möödunud kümnendi teisel poolel uue aktuaalsuse, kui viie sealse riigi valitsused jõudsid üksikult ja kollektiivselt järeldusele, et külma sõja järgne koostööentusiasmi laine Euroopas on hääbumas (osundades Clive Archerit). Vähemalt 2008. aastast on Rootsi, Norra ja Soome sõjaväejuhid aktiivselt otsinud sünergiaid «kaitsevõime kogu ulatuses».

Samad kaalutlused poliitilisel tasandil sundisid nimetatud riike koos Taani ja Islandiga tellima analüüsi, mis selle peamise koostaja järgi on tuntud Stoltenbergi raporti nime all (Thorvald Stoltenberg on endine Norra kaitse- ja välisminister). 2009. aastal avalikustatud raport (mille valmimist viie riigi välisministeeriumid aktiivselt toetasid, kuid ei suunanud) pakub rea konkreetseid koostöövõimalusi ühistest satelliitidest jagatud saatkondadeni. Tipnes see kõik mõttega, et Põhjala riigid deklareeriksid solidaarsust juhuks, kui üks neist peaks sattuma välise rünnaku või «kohatu surve» ohvriks.

Ühine solidaarsusdeklaratsioon allkirjastatigi eelmise aasta aprillis, ehkki selle mõjupiirid ei ulatu sõjalise koostööni. Kuid osutamaks Põhjalas käiva arutelu tõsidust, osundab juba viidatud Archer oma vastavateemalises artiklis (ilmus 2010 Taani välispoliitika aastaraamatus) Soome riikliku kaitsekolledži strateegiadirektorit, kes 2009. aastal ühistest julgeolekutagatistest rääkides märkis, et Soome «tahaks naabreid kindlasti aidata», kuid kardab oma asendi tõttu sellisel juhul ise kiiret «kohatu surve» alla sattumist.

Rootsi on samal ajal korduvalt osutanud, et teiste Põhjamaade saatus ei jätaks teda osavõtmatuks. Samu tendentse markeeris varem sel aastal Brüsselis aset leidnud n-ö kuivõppus NATO artikli 5 rakendamiseks Norra kaitseks nimetuks jäänud hüpoteetilise ründaja vastu. Nii Soome kui Rootsi – kes NATOsse ei kuulu – teatasid mõlemad valmisolekust osaleda Norra kaitsmisel.

Küsimust, kas sama tehtaks Eesti puhul, praegu realistlikult ei kerki. Meie koostöö Põhjalaga piirdub ohvitseride koolituse, mõne ühise hankeprojekti ja mõnekümnemehelise osalusega ELi Põhjala lahingugrupis.

Muidugi, ka Põhjala pole ühtne. Taani huvid pole ajalooliselt kattunud teiste omadega. Islandil pole kaitsejõude ja Norrat sunnib muretsema peamiselt Arktika. Kuid ei vaja vist rõhutamist, kuivõrd erineva sisuga on tänapäeval mõisted «Põhjala solidaarsus» ja «Põhja-Balti solidaarsus».

Eesti jääb praegu Balti riigiks, millel erinevalt Soomest ja Rootsist on olemas NATO julgeolekutagatis, aga puuduvad nii iseseisev kaitsevõime kui toimivad suhted Venemaaga (viimaseid komplitseerib venekeelse vähemuse lõimimisel tehtav kirvetöö).

Küsimus pole siin selles, et Eesti peaks ajama teistsugust Venemaa-poliitikat (Moskva seob siin meie käed), vaid selles, et meie julgeolek (ning osana sellest suhted Venemaaga) on palju olulisemal määral Eesti enda kätes, kui meie valitsused on seda viimase 20 aasta jooksul teadvustanud.

Eesti tegelik Põhjala suunas nihutamine (vastandina deklaratsioonidele sellest, kuidas see või teine näitaja on meid põhjaeuroopastanud) ei nõua midagi vähemat kui kogu ühiskonna ümbertegemist, vähemalt sama ulatuslikku, kui seda oli 1990. aastate «siire».

Siin ei piisa mitte ainult poliitikast ega majandusest, vaid vaja on muuta kultuuri – mis on loomuliku solidaarsuse alusmüür. Vaja on maale tuua Skandinaavia põhiväärtusi ja ühiskondlikke ideaale. Soome, kui ta nõusse saadaks, oleks siin potentsiaalselt sama võimekas vahendaja kui oli seda 1990. aastail ärivallas.

Selles ettevõtmises saaksime loota vaid naabri(te) suuremeelsusele, midagi vastu pakkuda meil suurt pole – välja arvatud ehk Soome liitlasena püüda Põhjalat veidi enam «fenniseerida». Kaugemas plaanis võiksime pakkuda Põhjala orbiiti aidata ka Läti (Leedu on selleks liialt Kesk-Euroopa riik).

Kogu ürituse sine qua non oleks muidugi siiras omapoolne solidaarsus naabritega. Osundades Norra välisministrit Jonas Gahr Støret, taandub Põhjala soli­daarsus naabritega arvestamisele: «mitte tingimata mingist etteantud plaanist lähtudes», vaid kord-korralt, intuitiivselt. Näiteks Hellinna elanikena.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles