Paar päeva tagasi helistas mulle vanaproua, kes küsis, miks kõik nii halvasti on. Miks peab ta metsatuka vahelt oma raha järele linna minema? Miks ei ole talle alates detsembrist sentigi raha toodud? Postiljon pidavat vaid kaugelt lehvitama, soovib head päeva ja läheb edasi. Miks, miks, miks?
Eakad inimesed on nagu väikesed lapsed, kes panevad ema-isa kannatuse proovile saja miks-küsimusega päevas. Kui aga alles maailma avastava poisikluti või tüdrukutirtsu küsimused on pigem laadis «miks on taevas sinine?», siis vanainimese küsimus on praegu paraku «miks enam taevas sinine pole ja päike enam ei paista?».
Nad on elanud kõvasti üle poole sajandi ja näinud kõiksuguseid aegu. Nad on teinud tööd omaaegsetel kolhoosipõldudel ja lehmalautades ning aidanud ka Eestile uuesti jalad alla saada.
Miks räägin inimeste füüsilistest katsumusest? Sest just need inimesed on praegu kõige nukramas seisus. Nende selg on ämbrite kohal koogutamisest kulunud ja käed lüpsmisest haiged. Tervis on korrast ära.
Pensionipäev oli ehk nende elus üks kirkam päev, mil sai postiljoniga paar sõna juttu puhuda ja ilmaelu uudiseid vahetada. Nüüd võetakse neilt 60 krooni kojukande eest, ja võetakse ka jutuajamise võimalus.Kanda siis raha teise inimese arve peale? Sellesama, kes hädisele kord nädalas poest söögikraami koju toob? Usaldus. Tunned sa oma abilist kaua tahes, oma raha tema kätte usaldamiseks on inimene ikkagi võõras. Iseenesest ju täiesti mõistetav, kui nii tihti pettustest ja vanainimese tüssamisest räägime.
Kuid olukorrale andis hoopis teise värvingu üks Tallinna vanaproua. Kuni esimese miksini kõlas telefonis kõik endiselt ja valmistasin end ette pikaks kõneks, et tema mured ära kuulata. Ent siis tuli hoopis küsimus: miks meedia kajastab ainult halba? Tema on üle 80 aasta vana ja ilma pangakaardita ei oska ta elu enam ette kujutada.
Ei oskagi nüüd seisukohta võtta, kas kurvastada koos vanainimestega või pigem üritada neisse optimismi süstida. Tahaks, et kõik oleks hästi. Tahaks, et saaks murelikele helistajatele öelda, et nädal veel ja kõik on korras. Ent vanade või/ja puudega inimeste väntsutamisel ja nende närvidega mängimisel ei paista veel praegu sotsiaalministeeriumi poolt lõppu tulevat.
Miks ei saa soojas kontoris istuvad ametnikud aru, et vanad inimesed ongi veidi nagu lapsed? Kümneaastasele ilmakodanikule sa ei suru passi pihku ja ei saada teda panka endale kontot vormistama. Miks peaks sellega siis hakkama saama 80-aastane elust vintsutatud maainimene?