Vladimir Sazonov: islamiusuliste omavaheline tüli

Vladimir Sazonov
, orientalistikateadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Repro

Islam on 1,5 miljardi inimese usk ja selle mõju kasvab ka Euroopas. Samas pole islam nii ühtne, kui arvatakse, ning ka 21. sajandi alguses on islamiusulistel omavahel teravaid konflikte. Orientalist Vladimir Sazonov kirjutab islami kahest peamisest usuvoolust, sunniitidest ja šiiitidest läbi ajaloo.

Islamist teatakse Eestis suhteliselt vähe, ehkki islam on ligi 1,5 miljardi inimese usk, mis on mõjutanud tervet inimkonda. Ka tänapäeval on islami mõju väga tugev ja see ei kasva mitte ainult Aasias või Põhja- Aafrikas, vaid ka Euroopas ja mujalgi.

Samas tuleks kohe mainida, et islam kui usk pole nii ühtne, kui arvatakse. Islamiusulistel on olnud ja on nüüdki mõnikord üsna teravaid lahkarvamusi ja konflikte. Viimasel ajal, 21. sajandi alguses on neid esinenud Lähis-Idas ja mujalgi.

Siinkohal võib tuua näiteks Iraagis ja Afganistanis toimuvaid usulisi konflikte, lausa sõjalisi kokkupõrkeid. Islamis on mitmeid usuvoole ja need tekkisid tegelikult juba üsna varakult – islami leviku alguses ehk varakeskajal.

Hiljem tekkis neid usuvoole veel juurde. Nii nagu katoliiklus ja õigeusk lõid teineteisest lahku ning hiljem lõi luterlus lahku katoliiklusest ning lisaks kristlusele tekkis veel kümneid usuvoole, õpetusi ja sekte, on ka islam kõikide oma usuvooludega nii mitmekülgne ja piirkonniti väga erinev.

Islamit on mõjutanud ka lokaalsed traditsioonid, muud usundid, riiklik ideoloogia, tavad jne. Seda kõik pole võimalik selles artiklis käsitleda, seetõttu vaatleme vaid kahte peamist islami religiooni usuvoolu – sunniite ja šiiite ning nende tekkelugu.

Islami juured

Araablased elasid Araabia poolsaarel Lähis-Idas juba mitu aastatuhandet enne Muhammadi ehk Muhamedi sündi.

Nad olid sõdinud juba Uus-Assüüria impeeriumiga (9.–7. saj eKr), pidanud sõdu ka Uus-Babülooniaga (7.–6. saj eKr), Pärsia impeeriumiga (6.–4. saj eKr) jne. Araablaste tsivilisatsioon on vaieldamatu üpris arhailine. I at eKr oli Araabia poolsaarel olemas mitu riiki, millest tähtsamad oli Saaba ja Minea.

Need olid silmapaistvad kultuurid. Araabia poolsaare pärast võitlesid nii roomlased kui ka pärslased, hiljem üritasid seda kontrollida Bütsants ja Iraani 3.–7. saj pKr valitsenud pärsia päritolu Sassaniidide kuningad. Kuid islamiusu ajalugu algab alles 7. saj alguses.

Islami rajajaks on prohvet Muhamed. Moslemite arvates on ta kõige tähtsam ja viimane prohvet inimkonna ajaloos. Muhamed sündis 570. a pKr Mekas. Ta kuulus Quraiši hõimu. Ta kaotas varakult vanemad.

Ta isa suri väidetavalt umbes siis, kui Muhamed sündis, ema aga siis, kui Muhamed oli vaid kuueaastane poiss. Seejärel võttis poisi enda juurde vanaisa, kes kasvataski teda. Pärast vanaisa surma hakkas Muhamedi kasvatusega tegelema tema onu ’Abū Tālib.

Juba väga noorena oli tulevane prohvet sunnitud teenima endale elatist tööga – ta tegeles sellega, et saatis karavane Palestiinasse ja Süüriasse. Muhamedi karjäär edenes tema onu juures, seejärel töötas ta ühe kaupmehe lese heaks, kelle nimi oli Hadīdža. Lõpuks Muhamed abiellus endast 15 aastat vanema Hadīdžaga, kes teda väga usaldas ja toetas.

Nii sai Muhamedist üpris jõukas mees. Kui Muhamed oli 40-aastane, oli tal ilmutus. Muhamed hakkas õpetama, et on olemas vaid üks Jumal, kes on kõikvõimas, kes on maailma looja ning valitseb kõiksuse üle. Koraani 112. suurast võime lugeda: «Ütle: Tema on ainus Jumal, Igavene Jumal, Ta ei ole sigitanud ega sündinud Ja väes ei ole talle võrdset.» (Haljand Udam (tõlk), «Koraan», 2007, lk 357) Päris koraani lõpus – «Palves lugemiseks Koraani lõpetamisel» («Koraan », lk 360) on Jumal ehk Allah (alilāh) nimetatud kõikide maailmade isandaks.

Allah on kõikvõimas kõiksuse isand ja maailma looja. Uus usk sai nimetuse «islam» ja see hakkas levima juba Muhamedi elu ajal. 632. a Muhamed suri. Võim läks üle nüüd esimesele kaliifile (moslemite juht), kelleks oli Abū Bakr (632–634), kes oli Muhamedi naise ’A’iša isa, kuna Muhamedil polnud meessoost järeltulijaid.

Kuidas jagunes islam usuvooludeks?

Jagunemine toimus juba suhteliselt varakult – 7. saj pärast Muhamedi surma. Kui pärast ta surma valiti esimesi kaliife, siis osa moslemitest ei toetanud neid. Nad ei tunnistanud esimest kolme araabia kaliifi, pidades neid isehakanuteks. Kaliifide vastaseid hakati nimetama šiiitideks.

Šiiidid on arvamusel, et võim moslemite seas peab alati minema üle ainult prohvet Muhamedi järeltulijate seas ehk neljanda kaliifi Alī ja Muhamedi tütre Fatima järglaste kaudu. See viiski islami lõhenemiseni ning nii tekkisid sunniidid ja šiiidid. Niisiis on šiiidid moslemid, keda peetakse neljanda kaliifi Alī järeltulijaks.

Kuid lisaks koraanile ja sunnale on neil olemas ka oma enda püharaamat «Ahbar», mis muu hulgas kirjeldab ka neljanda kaliifi Alī tegevust ja sisaldab ta sõnavõtte. Tänapäeval on šiiism Iraani Islamivabariigi ametlik religioon.

Tuleb mainida, et ka šiiismi sees on tekkinud mitu voolu. Need moslemid, kes aga tunnistasid esimesi kaliife, on sunniidid. Võib öelda, et see on ortodoksne islam. Sunniidid on oma pooldajate arvult kahtlemata suurim islami haru. Neid on maailmas praegu rohkem kui miljard, see teeb ligi 90 protsenti kõikidest moslemitest.

Ka suuniitide seas on mitu voolu ja liikumist. Kes siis on need sunniidid? Sunniitideks võib pidada neid, kes jäid truuks Muhamedi õpetusele pärast islami lõhenemist, kui islamist eraldusid šiiidid ja haridžiidid.

Sunniite võib pidada traditsioonide hoidjateks, nad järgivad koraani, aga ka sunnat, mis on pärimuste kogu prohvet Muhamedi elust. Mõned sunniidid on üsna radikaalsed. Radikaalsus väljendub eriti näiteks vahhabistlikus ideoloogias.

Sunniidid ja šiiidid – kaks usuvoolu islamis, mis on omavahel konkureerinud juba rohkem kui 1300 aastat. Neid on üritatud omavahel lepitada, aga siiani pole see õnnestunud. Juba 7. sajandil ja ka hiljem toimusid sunniitide ja šiiitide konfliktid.

Näited ajaloost

Saffaviidide impeeriumi rajajaks oli šahh Ismail I (1501–1524), kes taastas Iraani võimsuse ja tegi Iraanist 16. sajandi alguses taas suurriigi. Ta oli fanaatiline usklik ja tema ajal oli Iraanis valitsevaks šiiism.

Ta kuulutas ennast ka šiiitide usuliseks liidriks, seega väites, et on neljanda kaliifi Alī otsene järeltulija. Ismail polnud salliv inimene, oli jõhker valitseja ning kiusas taga sunnimoslemeid oma riigis, sh tappis palju sunniite. See oli üks põhjus, miks sunniitlik Otomani impeerium alustas sõda Iraaniga.

Türgi sultan Selim I, kes paistis silma kui edukas väejuht, asudes troonile 1512, alustas oma valitseja- ja vallutajakarjääri sellega, et andis käsu tappa 40 000 šiiiamoslemit, kes elasid tema riigis. 1514. a võttis sõjakas Selim I ette sõjaretke Saffaviidide impeeriumi vastu.

Selle retke deviisiks oli: õige islami kaitse ereetikute-šiiitide vastu.

Tänapäeva konfliktid

Nagu me teame ka 20. sajandist, oli šiiitide ja sunniitide vahel mitu konflikti ja üks suuremaid on olnud Iraani- Iraagi sõda 1980–1988. aastani. 1979 toimus Iraanis islamirevolutsioon ja Iraani šiiiamoslemite usuliider ajatolla Ruhollah Homeini pääses võimule.

Ta tahtis eksportida revolutsiooni Iraanis edasi ka Lähis-Itta ja üle kogu maailma. 1979. a lõpus ja veebruaris 1980. a toimusid Saudi Araabias Al-Ahsa šiiidi linnades rahutused. Oli ka ohvreid.

Rahutuste laine levis ka Kuveiti ja Bahreini. See ei meeldinud Baathi partei liidrile ja Iraagi presidendile Saddam Husseinile (valitses 1979–2003), kuna Iraani ja Iraagi suhted olid juba 1970ndatel niigi üsna pingelised, lisaks on umbes 60 protsenti Iraagi elanikkonnast šiiidid.

Probleemiks oli see, et Iraagis elavaid šiiite diskrimineeris sunniitide vähemus, kes seda riiki valitses. Seega oli Iraani lootus ilmselt see, et Iraagis elavad šiiidid toetavad Iraani. Iraan nägi Iraagis ka enda jaoks suurt ohtu, sest see oli tugevaim araabia riik piirkonnas.

Iraak taotles kindlasti ka ülevõimu üle terve Lähis-Ida ja ilmne oli Iraagi valitsuse püüdlus teha Iraagist kindlasti araabia maade esimene viiul. Teheran kutsus Iraagis elavaid šiiite avalikult võimude vastu välja astuma.

Iraan toetas ka Iraagi kurde ja šiiiamoslemite põrandaalust tegevust. Leidsid aset ka terroriaktid. Tähtsatele Iraagi poliitikutele korraldati atentaate, näiteks 1. aprillil 1980 oli rünnak Iraagi asepeaministri Tariq Azizi vastu, kuid see ei õnnestunud.

Niisuguseid juhtumeid oli veel. Iraani-Iraagi sõjal polnud mitte ainult poliitiline või majanduslik, geopoliitiline tagapõhi, vaid ka tugev usuline taust ehk šiiitide ja sunniitide vastasseis. Kahe riigi vastasseis, samuti šiiitide ja sunniitide konflikt viis lõpuks selleni, et 1980 puhkes Iraani-Iraagi sõda. Sõjategevuse algataja oli Iraak.

Ohvriterikas sõjategevus kahe riigi vahel kestis kaheksa aastat ning oli laastav mõlema riigi majanduse jaoks. Kuid šiiiamoslemite ja sunniitide konfliktid on leidnud aset ka hiljem ja korduvalt. 21. sajandi algus pole selles suhtes mingi erand.

Autor on kaitseväe keelekeskuse juhataja. Ta väljendab artiklis isiklikke seisukohti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles