Tagasi
Euroopa väärtustest kõneldes tuginetakse peamiselt kolmele aluspõhimõttele. Need on demokraatia, inimõigused ja õigusriik ehk seaduste ülimuslikkus. Nendest kinnipidamise järgi hinnatakse riikide vastavust Euroopa ühiselu standarditele ja nende puudumisest tulenevalt kehtestatakse valitsustele rohkem või vähem siduvad kohustused olukorra parandamiseks.
Samas evib see väärtuskolmik oma sisulise kandvuse juures alati teatud eluvõõrust. Tegemist on üksnes pehmete väärtuste kokkukuhjamisega, majanduslikud ja ka riigikaitselised realiteedid jäävad kõrvale.
Säärane kolmikstruktuur eeldab tegelikult tasakaaluankrut ehk neljandat aluspõhimõtet, mille sisu on Euroopa võlakriis meile selgesti kätte näidanud. Kõneldakse finantsstabiilsuse põhimõtte kinnistamisest nii riikide konstitutsioonides kui ka Euroopa Liidu aluslepetes. Nimetagem seda üldaktsepteeritud termini puudumisel lihtsalt «fiskaalvastutuseks» (fiscal responsibility).
Mõned ideoloogid näevad siin lausa seniste väärtuste eiramist. Öeldakse, et võlakriis seab ohtu Euroopa demokraatiamudeli. Asi pole enam lihtsalt selles, et heaoluriigi ümberjaotamismasin jagab enamikult kodanikelt maksudena võetud raha samade inimeste vahel laiali. Lisaks on kujunenud illusioon, et demokraatias saab teha legitiimseid otsuseid, mis toovad süsteemi raha juurde ja seda sisuliselt tulevaste põlvkondade arvelt.
Fiskaalvastutuse põhimõte kõrvaldab vähemalt kahte liiki liialdused, mida ühekülgne väärtussüsteem on viimaste aastakümnete jooksul kasutanud. Nii-öelda piirideta demokraatia on võimaldanud parteide ja nende valimislubaduste võidujooksu olematu raha jagamisele. Eelarveid tehti puudujäägiga ja riigivõlad aina kasvasid. Teisisõnu: «piirideta demokraatial» puudub fiskaalvastutuse pidur.
Samamoodi liiguvad äärmusesse «piirideta inimõigused», mis tahaksid anda igaühele õiguse olla rikas. Selline inimõiguste laiendav käsitlemine, milles puudub vähim realistlik vastus küsimusele «kust raha tuleb?», viib eluvõõralt ebarealistlike eesmärkide püstitamiseni. Liialdatud arusaam õigusest «olla rikas» on justkui kompensatsioon, mis varjab läänemaailma võimetust kaitsta inimelusid seal, kus neid ähvardab tõeline hädaoht. Euroopa lähimineviku halvimad näited selles valdkonnas on Bosnia ja Tšetšeenia.
Kreeka ja teised kroonilise eelarvedefitsiidiga riigid justkui esindavad kaugeid, meie jaoks lausa põlatud näiteid. Kuid kas selline mentaliteet ikka jääb meist väga kaugele? Nii 2007. kui ka 2011. aasta riigikogu valimiste eel andsid Eestis tooni rahalised lubadused. Järelikult pole meiegi sarnase haiguse eest kaitstud, bluffimine valijate häälte nimel pole ka Eestis võõras.
Samuti pole me oma suhteliselt headele näitajatele vaatamata Euroopa rahakriisi eest kaitstud. Teadmine, et kusagil võib olla palju raskem, ei leevenda ju hinnatõusu ega üldise sotsiaalse ebakindluse painet. Võttes Lääne-Euroopa kolleegidelt vastu komplimente Eesti rahanduslike näitajate eest, olen viimase poolaasta jooksul ikka vastanud ühtmoodi: «Tõepoolest, meie rahandus on korras, aga üks oluline häda teiega võrreldes siiski on – vaadake, meie inimeste palgad on lihtsalt mitu korda väiksemad kui teil!»
Paradoksaalselt võib elustandardi järsk langus heaoluriikides olla palju plahvatusohtlikum nähtus kui vaesemate riikide kohandumine kasvu pidurdumisega. Seejuures on väide, et range fiskaalvastutuse rakendamine tähendab demokraatia kriisi, põhimõtteliselt vale. Olemuslikult pole tegu mitte demokraatia, vaid väärtuste kriisiga, mis algab rahandusliku vastutuse eiramisest.
Demokraatiaga seostub hoopis teine probleem. Nimelt on aastakümneid kestnud illusioon demokraatiast ilma fiskaalvastutuseta hakanud nüüd näitama kõige halvemaid tagajärgi. Kui siit viib tee sotsiaalse vapustuseni, on see ühe illusiooni purunemine, mitte demokraatia kui sellise kriis. Kellegi soovi olla ühtaegu nii demokraatlik kui ka rikas ei saa kinni maksta keegi teine.
Kui tahame Euroopa tulevikku mingilgi määral kindlustada, tuleb range rahandussüsteem alusväärtusena ausse tõsta. See ei pruugi olla väga populaarne, kuid ometi on see vältimatu. Ei saa nõustuda seisukohaga, et alusväärtuseks saab pidada üksnes midagi sellist, mis on populaarne. Näiteks surmanuhtlusest loobumine, mis on Euroopas kujunenud normiks, on olnud paljudes riikides väga ebapopulaarne samm.
Mida eelnevalt kirjeldasin, on teooria, ent palju keerulisem on praktika. Euroopa institutsioonid on vanad ja etableerunud, neisse uute sisendite andmine eeldab võlakriisi mahus vapustust. Kuid ka see võib tuua vaid osalise muutuse. Rahandus- ja majandusküsimusi on harjutud vaatlema lahus demokraatia ideaalidest. Isegi juhul, kui valitsustel õnnestub rahanduslikust paratamatusest lähtudes kehtestada senisest rangemad reeglid, ei nähta selles mitte Euroopa senise väärtusraamistiku osa, vaid raskete aegade hädaabinõu.
Siiski on meie käsutuses mõned vahendid, näiteks loogika ja selle esitamiseks sobilikud kõnevoorud poliitilistel foorumitel. Aeg on selleks soodsam kui kunagi varem.
Lisaks on Euroopa Liit riikide vastuvõtukõlbulikkust hinnanud rahandust puudutavate Maastrichti kriteeriumide alusel. Need on seni seadnud liituvatele riikide oluliselt kõrgemaid nõudmisi kui liikmesriikidele. Kui meie jaoks oli see vastuolu juba liitumisperioodil nähtav ja häirivgi, siis nüüd annab see seoses liikmesriikide olematu fiskaalvastutusega märksa laiemat kõneainet.
OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu ei sea väärtustest kõneldes riikidele peaaegu mingeid fiskaalvastutust puudutavaid nõudmisi. Ainsa pisut lähedase teemapüstitusena meenub katse hukka mõista Venemaa energiaressursside kasutamine välispoliitilise mõjuvõimu saavutamiseks teiste riikide üle. Sisemised kuritarvitused mahuvad paremal juhul korruptsiooni mõiste alla, kui sedagi.
Kuid väärtuspakett peab olema ühtne, mitte sõltuma sellest, millises formaadis või kelle suhtes väärtusi rakendatakse. Kahepoolsed kaubandushuvid ja soov just suurriikidega (Hiina, Venemaa) hästi läbi saada on Euroopa väärtuspoliitikat hoogsalt murendanud. Seda võib nimetada väärtuspoliitika väliseks nõrkuseks.
Lisaks sisalduvad siin sisemised vastuolud. Korrates teiste riikide suhtes demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi mantrat, Euroopa justkui tsementeerib oma arusaama õiglusest, jättes samas suure võimaluse enesepettuseks, et kõik see on võimalik raha ja ressursse korrastamata. Ehk nagu ütleb Toomas Hendrik Ilves viimases Diplomaatias: «Mind teeb eriti murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale.»
Tegelikult on fiskaalvastutusest hoidumine mugavuspositsioon, mille hukutav toime on viimastel kuudel eurooplastele puust ja punaselt ette tehtud. Teine mugavuspositsioon on madal iive ja vananev rahvastik. Jätkuv enesepettus tekitab olukorra, kus meil pole oma väärtusi kellelegi pärandada.
