Veiko Spolitis: Läti kolmikkriis

Veiko Spolitis. Foto: Toomas Huik

Läti parlament on jätnud vaatamata lubadustele muutmata põhiseaduse ja valimisseaduse. Sellest on sündinud usaldamatus poliitilise süsteemi ja valitsuse vastu. Üksiti on häiritud ka võitlus majanduskriisiga, sest tulemuslikult saaks tegutseda vaid valitsus, mida rahvas usaldab. 

Läti opositsioonierakonnad koos teiste ühiskondlikke organisatsioonidega kutsusid valijaid Riia Toomväljakule, et nõuda presidendilt 2006. aastal seadust rikkudes valitud ja nüüdseks usalduse kaotanud parlamendi laialisaatmist.

Aigars Štokenbergs, üks erakonna Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest (SCP) juhtidest, andis presidendile üle ametliku petitsiooni, kus on lahti seletatud põhjused, miks just praeguses olukorras nõutakse valimisseaduse muutmist ja sellele järgnevalt parlamendi laialisaatmist.

Usaldus valitsuskoalitsiooni vastu on langenud pöördumatu madalseisuni ja Läti põhiseadus sätestab, et vaid presidendil on õigus algatada parlamendi laialisaatmise protseduuri. Eelmisel suvel soovisid ligikaudu 608 000 Läti valijat kümnendikule valijaskonnast õigust sellist protseduuri algatada, kuid vajalikust kvoorumist jäi puudu 140 000 häält.

Vaatamata lubadustele muuta põhiseadust 2008. aasta jõuludeks, pole parlament oma ülesandega hakkama saanud. Nüüdseks on rahulolematus võtnud hoo sisse, sest tööpuudus kasvab laviinina ja inimesed on saanud esimesed arved pärast elektri ja soojuse hinna tõstmist.

Alguses ei pooldanud venekeelne opositsioonierakond Kooskõla Keskuse (SC) etnilisi lätlasi esindavate opositsioonierakondade üleskutset demonstratsioonil osaleda. Nähes pidevalt kasvavat allkirjade arvu (neid on praeguseks kogutud umbes 18 000 – http://www.tavabalss.lv/site3/), otsustas SC pühapäeva õhtul siiski kutsuda ka oma poolehoidjaid 13. jaanuari demonstratsioonil osalema.

Ka ametiühingute keskliit (AK) kutsus liikmeid meeleavaldusel osalema, kuid AK juht Pēteris Krīgers ei pooldanud SCP nõudmisi parlament laiali saata. Ametiühingute liider pooldab vaid demokraatliku surve avaldamist ja lubab demonstratsioone korraldada ka edaspidi.

Seega said Läti 13. jaanuari miitingu ja sellele järgnenud korralageduste algeks seadusandlikku laadi probleemid, mis on tekitanud usaldamatuse valitsuse vastu ning sellest tuleneva majanduskrahhi.

Erinevalt Eestist taaselustas Läti 1991. aastal 1920. aasta põhiseaduse väikeste muudatustega. Sellega saadi kaasa 20. sajandi alguse Läti poliitilise kultuuri probleemid, millest suurimaks on muutunud valijaskonna võõrandumine poliitilistest ja ühiskondlikest protsessidest.

Parlamendisaadikute tahtmatuse tõttu on 18 aasta jooksul vastu võtmata mitmed muudatused, mida ühiskonnateadlased on soovitanud. Siiani on vaid presidendil õigus parlament laiali saata. Läti on viimane Euroopa Liidu liikmesriik, kus erakondi ei rahastata riigieelarvest ja puudub kohustuslik tulu deklareerimise süsteem.

Sarnaselt Saksamaa ja Eesti põhiseadusega lisasid Läti juhid 1920. aasta põhiseadusele viie protsendi künnise, et vältida parlamendi killustatust. Saksamaal võeti õppust Weimari vabariigi põhiseaduse puudustest. Sama tehti ka Eestis, õppides maailmasõdadevahelise aja konstitutsionaalsetest probleemidest, ja juurutati tasakaalustatud arusaam, kuidas peaks valitsuskabinet sõltuma parlamendi enamusest.

Nii Eesti kui Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduses on välditud võimaliku valitsuse ebastabiilsust ja samas antud peaministrile vabad käed kabineti koostamiseks. Erinevalt Eestist ei pea Lätis iga ministri vahetamine saama mitte presidendi, vaid parlamendi heakskiidu ning seega on loodud põhimõtteliselt ebastabiilne olukord Läti poliitikas.

Läti põhiseaduse muutmiseks on vaja parlamendi enamuse (2/3 saadikutest) heakskiitu. Sama on vajalik ka põhiseaduse muudatusteks, mida nõudsid 2008. aasta 2. augusti referendumil 608 000 valijat. Referendumil ei osalenud piisav hulk valijaid, aga parlament lubas need muudatused 2008. aasta jõuludeks vastu võtta. 2006. aasta oktoobris valimiskampaania seadust rikkudes valitud parlament on killustatud ja pole suutnud konstitutsiooni muuta. Sellest tulenevalt nõutakse ka parlamendi laialisaatmist.

Lisaks on Lätis probleemid ka valimisseadusega. Sellesama seaduse 40. artikkel sätestab, et juhul kui keegi populaarsetest poliitikutest on saanud valituks mitmes valimisringkonnas, siis kandidaat saab valida, missugusest valimisringkonnast ta soovib olla valitud. Selline süsteem on võimaldanud Lätis luua n-ö valimisvedurite süsteemi, kus populaarsed poliitikud annavad võimaluse olla valitud ka keskpärastele, kelle poolt valijad ei hääletanudki.

Lätit vaevab ka Eestiga sarnane probleem riigiettevõtete nõukogudega, kus nõukogu liikmete tohutud palgad täidavad tegelikult erakondade musta kassat. Kõigi nende probleemide lahendamist opositsioon nõuabki. Selleks oleks vaja vaid parlamendi enamuse poliitilist tahet, aga see on siiani puudunud.

Kogu probleemide pundar on viinud nii poliitikud kui ka vaatlejad küsimuseni, kuhu siis Läti pärast 13. jaanuari sündmusi edasi areneb.

Õnneks polnud 13. jaanuaril Lätis verevalamist, aga erakondade üksteisele ärategemine pole lakanud olemast, mis näitab, et valitsuseliit elab siiani võimumullis. Selle asemel et külmalt analüüsida noorukite jõukude tänavale tuleku põhjusi, jätkavad peaminister, parlamendi esimees ja siseminister opositsiooni süüdistamist, et nad soovisid demonstratsiooni abiga vaid oma reitinguid tõsta.

Peaminister heidab opositsioonile ette, et nood ei paku majandusprogrammi ega kvalifitseeritud inimesi raskest majandusolukorrast väljatulemiseks. Need väited on kahepalgelised, sest opositsioonierakondade majandusprogrammiga saab tutvuda nende erakondade kodulehel, ja juba praegu matkib valitsus tegelikult seda oma tegevusega, eriti maksureformi osa.

Endine välisminister Artis Pabriks ja üks erakonna Ühiskond Teistsuguse Poliitika Eest (SCP) juhtidest Aigars Štokenbergs plaanisid oma majandusprogrammi ametlikult esitada peaministrile ning nõuda, et opositsiooni esindajad saaksid kaasa rääkida majanduse taaselustamisel ja hiigellaenu (7,5 miljardit eurot) haldamisel.

Eile esines üsnagi ootamatult karmi kõnega president Zatlers. Siseminister tembeldas kõne koguni ultimaatumiks parlamendile. Sama märkis parlamendi esimees Gundars Daudze, nentides, et president saab parlamendi käest seaduste muutmist vaid paluda, aga mitte nõuda.

Nimelt ütles president Valdis Zatlers, et juhul kui parlament ei tee 31. märtsiks muudatusi põhiseaduse 78. ja 79. punktis, ei muuda valimisseaduse 40. artiklit, ei loo rahvusliku ühtsuse valitsust ega vali uut korruptsioonitõrje büroo (KNAB) juhatajat, algatab ta olukorras, kus Läti rahvas on kaotanud usu riigi demokraatlikku korda, parlamendi laialisaatmise. President rõhutas pöördumises, et usalduse puudumine ja sellest tulenevad rahutused on seotud ka majandusolukorraga.

Samas nentis president, et tegelikult on poliitilise tahte puudus peamine põhjus, miks eelmainitud seadused pole vastu võetud. Tegelikult piisaks seaduste muutmiseks paarist nädalast, aga president tahab anda erakondadele aega regrupeerumiseks. President on libedal teel, sest parlament suudaks ta lihthäälteenamusega (51 häält) ametist vabastada. Arvestades praegust pingelist olukorda, ei usu ma, et parlament teeks sellise enesetapjaliku otsuse.

Ühes küsimuses võime täiesti kindlad olla: 13. jaanuar näitas, et rahvarindest välja kasvanud poliitikute põlvkond ei adu 21. sajandi Euroopa Liidu liikmesusest tulenevaid väljakutseid ega seda, et küll vaevaliselt, ent siiski on Läti poliitiline süsteem euroopastumas ja kultuur paranemas.