Aastail 1942–1990 mõisteti vähemalt 37 000 Eesti kodanikku seadusevastaselt süüdi Nõukogude kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide alusel, nendib inimsusevastaseid kuritegusid uurinud nn Jakobsoni komisjoni eile avaldatud kolmas töökokkuvõte. Refereeris Alo Lõhmus.
Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjon reastas oma kolmanda uurimisetapi kokkuvõttes 11 kriminaalset episoodi, mis komisjoni meelest iseloomustasid 1944. aastal alanud teist Nõukogude okupatsiooni. Need on järgmised.
Endiste Eesti liidrite jälitamise ja süüdimõistmise jätkamine
Kuna Nõukogude võimul ei õnnestunud enne Saksa okupatsiooni saabumist tabada kõiki endisi Eesti riigitegelasi, jätkati nende represseerimist pärast Eesti taasokupeerimist. «Nõnda arreteeriti kümme endist Eesti ministrit neist kaheteistkümnest, keda ei olnud tabatud esimese okupatsiooni ajal. Nad kas surid ülekuulamistel, lasti maha või mõisteti pikaks ajaks Gulagi vangilaagritesse, kus neist jäid ellu vaid väga vähesed,» seisab uurimistöö kokkuvõttes.
Otto Tiefi valitsuse liikmete jälitamine ja süüdimõistmine
1944. aasta 18. septembril moodustatud Otto Tiefi valitsuse eesmärgiks oli taastada Eesti iseseisvus, kuid Punaarmee okupeeris Tallinna ning Nõukogude Liit seda valitsust ei tunnustanud. Lääneranniku kaudu põgeneda üritanud valitsuse liikmetest vaid kahel õnnestus vältida arreteerimist.
Eesti Vabariigi riigiametnike jälitamise ja süüdimõistmise jätkamine
Nii nagu arreteeriti Eesti varasemad poliitilised liidrid, nõnda toimiti ka kõrgemate ja keskastme riigiametnikega, kes olid üle elanud Nõukogude ja Saksa repressioonid aastail 1940–1944 ning jäänud Eestisse. Enamasti mõisteti nad vangi. «Nõukogude okupatsiooni ülemineku tõttu Saksa okupatsiooniks 1941. aastal ning vastupidise ülemineku tõttu 1944. aastal oli osa endisi, peamiselt keskastme Eesti Vabariigi riigiametnikke jäänud oma ametipostidele läbi nende okupatsioonide.
Neid ei vallandatud ametist ega arreteeritud kuni hiliste 1940. või varaste 1950. aastateni. Enamasti süüdistati neid Omakaitsesse kuulumises Saksa okupatsiooni ajal, mis sageli oli tulenenud ametikohast, või koostöös «fašistlike vallutajatega», kui nad jätkasid 1941. aastal oma ametikohuste täitmist, või koguni keelatud raamatute omamises,» märgib kokkuvõte.
Komisjon tõdes, et peamiseks allikaks nende ametnike tegude kohta on enamasti Nõukogude julgeoleku ülekuulamisprotokollid. Kuid julgeolekuorganite ja Nõukogude tribunalide eesmärgiks polnud tõe väljaselgitamine, vaid süüdimõistmine, mistõttu pärast 1944. aastat arreteeritud riigiametnikele määratud tribunaliotsused näivad tihti olevat meelevaldsed, põhinedes pelgalt kaudsetel tõenditel, mis olid tuletatud riigiametnike ametiülesannete täitmisest.
Omavalitsuste liikmete jälitamise ja süüdimõistmise jätkamine
Arvukalt endiste maa- ja vallaomavalitsuste juhte ja liikmeid, kes olid 1944. aastaks Eestisse jäänud, arreteeriti samuti ning mõisteti vangi või surma peamiselt vaid ametiülesannete täitmise eest.
Võitlus Eesti vastupanuliikumise vastu
Paljud Saksa vägedes teeninud eestlased lahkusid 1944. aastal sellest armeest ja jäid Eestisse. Osa neist jätkas võitlust Punaarmee, julgeoleku ja teiste Nõukogude võimuorganite vastu. Arvukad tsiviilisikud läksid Nõukogude repressioonide ja küüditamise hirmus samuti pakku, kuid ei osalenud aktiivselt vastupanuliikumises. Kohalik elanikkond toetas vastupanuliikujaid siiski laialdaselt, kuid nende mahasurumiseks saabusid koos Punaarmeega Eestisse julgeoleku operatiivüksused. Paljud vastupanuliikujad tapeti ja vangistati, täpne arv on teadmata. Hinnanguliselt tapeti 2000 vastupanuliikujat ning tuhanded arreteeriti.
Eesti sõjavangide ja teiste «kodumaa reeturite» kohtlemine
Nõukogude loogika kohaselt olid kõik Saksamaa poolt okupeeritud aladele jäänud inimesed või Saksa sõjavangi langenud sõdurid kodumaa reeturid, kes tuli kinni pidada ja üle kuulata ning keda tuli jälgida või filtreerimislaagritesse saata.
Kinni peeti vangi langenud punaarmeelased, osa Saksamaale tööjõuks saadetud inimesi, Saksa politseipataljonides või Saksa armee Eesti üksustes teeninud või nende üksustega seotud mehed (iseäranis aga ülejooksikud Nõukogude armeest), Saksa võime abistanud tsiviilametnikud (välja arvatud tsiviilelanikkonnale suunatud põhiteenuste osutajad), Omakaitse liikmed ning 1941. aasta suvesõjast osavõtnud. Paldiskis aastail 1944–1946 tegutsenud filtreerimislaagrist nr 0316 käis läbi 21 667 inimest. Komisjon ei pidanud Eesti kodanikke Nõukogude kodanikeks.
Arreteeritud inimeste kohtlemine eeluurimise ajal ja enne tribunale
Eeluurimine kestis tihti väga kaua (mõnikord üle aasta) ja vange hoiti sel ajal ebainimlikes tingimustes. Leidub rikkalikult tõendeid ülestunnistuste väljapressimisest vägivalla abil, mis oli Nõukogude Liidus legaalne uurimismenetlus.
Komisjoni uurimismeeskonna kogutud andmete kohaselt mõisteti aastail 1942–1990 vähemalt 37 000 Eesti kodanikku süüdi nõukoguliku kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide põhjal. Enamik neist arreteeriti ja mõisteti süüdi aastail 1944–1953. Arv 37 000 sisaldab ka neid Punaarmee eestlastest sõdureid ja ohvitsere, kes mõisteti Nõukogude võimu kontrollitaval territooriumil süüdi aastail 1942–1944.
Küüditamised
1945. aasta 15. augustil küüditati Eestist 439 sakslast, kes olid ignoreerinud Hitleri kutset ümberasumiseks või naasnud siia Saksa okupatsiooni ajal. Valdavalt oli tegu põliste Eesti elanikega ja Eesti Vabariigi kodanikega, kes olid eestlastega abielus ning küüditati tervikliku rahvusgrupina pelgalt kollektiivse süü pärast.
1949. aasta märtsis küüditati samalaadse kollektiivse karistuse meetmena 20 000 inimest, kes olid vastupanuvõitlejate pereliikmed või keda peeti nende tegelikeks või potentsiaalseteks toetajateks. 1951. aasta aprillis saadeti Siberisse 353 Jehoova tunnistajat ühes pereliikmetega. Enamik Eesti kodanikke sai Siberist tulema 1956. aastal, osa aga alles aastail 1958–1959 ning viimane perekond pääses kodumaale 1964. aastal.
Nõukogude repressiivorganid
Komisjon loetles ka institutsioonid, mis viisid läbi Nõukogude repressioone: Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat NKGB (hilisem Riikliku Julgeoleku Ministeerium (MGB) ja Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB)), vastuluureosakond Smersh, siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) hävituspataljonid, NSVLi ülemkohtu sõjakolleegium ning sellele allunud sõjatribunalid Eestis, erinõupidamised, Eesti NSV ülemkohus, NKVD laagrite peavalitsus (GULAG), Eesti NSV siseministeeriumi vanglate osakond ning töö- ja paranduslaagrite osakond.
Komisjon nimetas ka isikud, kes on oma ametikoha või tegevuse poolest repressioonide eest personaalselt vastutavad.
Eesti meeste mobiliseerimine Punaarmeesse II maailmasõja lõpul
Hinnanguliselt 10 000 eesti meest mobiliseeriti 1944. aasta sügisel Punaarmeesse.
Repressioonid pärast 1953. aastat
Pärast Stalini surma naasis kodumaale umbes 30 000 represseeritud Eesti kodanikku, kaasa arvatud ellujäänud küüditatud ja arreteeritud esimese Nõukogude okupatsiooni ajast. Kõik Gulagist või asumiselt vabanenud ei saanud aga kohe luba Eestisse naasta. 2627 vabanenud inimest võis Eestisse naasta ainult ENSV ministrite nõukogu või ülemnõukogu loal, kuid selle loa sai neist vaid piiratud hulk.
Eestisse asumise keeld kehtis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal. Isegi Eestisse naasmine ei tähendanud alati kõigi õiguste taastamist. Endisi poliitvange ja küüditatuid jälgiti, üritati kallutada koostööle KGBga ning neile tehti takistusi eluaseme leidmisel, õpingute jätkamisel, reisimisel ja teistes elusfäärides.
• President Lennart Meri 1998. aastal asutatud Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni kuulusid Max Jakobson (esimees), Uffe Ellemann-Jensen, Paul Goble, Nicholas Lane, Peter Reddaway, Arseny Roginsky ja Wolfgang von Stetten.
• Komisjon tegi oma uurimistööd kolmes etapis: esimene Nõukogude okupatsioon aastail 1940–1941, Saksa okupatsioon 1941–1944 ning teine Nõukogude okupatsioon alates 1944. aastast.
• Komisjoni järeldused on avaldatud võrgulehel ttp://www.historycommission.ee.
• Kahe esimese etapi põhjalikumad uurimistulemused on ilmunud mahukas köites «Estonia 1940–1945». Teise Nõukogude okupatsiooni kohta ilmub raamat talvekuude jooksul.