Vaid väga vähestel inimestel õnnestub raudteeülesõidul eksida kaks korda elus – tavaliselt jääb juba esimene eksimus raudteel ka viimaseks eksimuseks maapealses elus. Rongi ja sõiduki kokkupõrkes on tõenäosus elu kaotada ligi 33 korda suurem kui kahe sõiduauto kokkupõrkes. Ellujäämise esimene reegel: peatu! Lase rong läbi!
Laupäev, 21. november 2009, kell 8.15, Männiku raudteeülesõit. 82 km/h kihutava viievagunilise Tallinna-Viljandi kiirrongi juht märkab rööbastele veerevat veoautot, mille juht ilmselgelt pole rongi märganud. Äkkpidurdusest pole abi – sadu tonne kaaluvat rongi pole lihtsalt võimalik äkitselt pidama saada. Nii jääb vedurijuhil üle vaid õudusega vaadata, kuidas rööbastele jõudnud veok ühtäkki seisma jääb –
autojuht on rongi märganud ning esmase reaktsioonina pidurile vajutanud. Enne kui auto taas liikuma jõuab hakata, et rongi eest minema lipsata, kihutab rong sellele küljelt sisse. Auto paiskub teelt, liivakoorem lendab laiali, autojuht hukkub silmapilk. Vedurijuht saab kergemaid vigastusi. Hilisem juurdlus konstateerib: Männiku ülesõidukohta sageli kasutanud autojuht oli hõreda rongiliikluse tõttu minetanud ohutunde, tragöödia põhjuseks on autojuhi inimlik eksimus.
Vähem kui pool aastat hiljem juhtus samal ülesõidul täpselt samasugune õnnetus, hukkus taas üks autojuht.
Rahvusvahelise statistika andmetel juhtuvad autode kokkupõrked rongidega enamjaolt kodust 40 km raadiuses – autojuhid on neid saatuslikke raudteeületuskohti eelnevalt korduvalt ületanud.
Eesti pole erand. Kõigis 2010. aasta kokkupõrgetes oli autojuht pidanud liigseks ülesõidu eel eriti tähelepanelik olla, nad ei peatunud ega kavatsenudki seda teha selleks ette nähtud kohas, kus rahulikult vaadates oleks saanud kindlaks teha olukorra raudteel. Sageli võib juhtide seletustest välja lugeda, et nad küll peatusid ja vaatasid, kuid ei näinud rongi. Seega, nad ei keskendunud ohuallika otsimisele, vaid käitusid aastatega sissekujunenud käitumismalli järgi. Paljud staažikad juhid peatuvad raudteeületuskoha ees vaid trahvihirmus, ohutuse aspekti lihtsalt ei teadvustata.
Õnnetus on raudteel toimunud tragöödia kohta vale sõna. Igal aastal kaotab raudteerööbastel elu mitu inimest, moodustades Eesti liikluses hukkunute arvust viis kuni kümme protsenti. Ning need ei ole lihtsalt arvud traagilisi sündmusi kajastavast statistikast, tegemist on reaalselt elanud inimestega ja nende lähedaste kaotusvaluga. Viimane on seda suurem, kui süveneda rööbasteedel juhtunu tagamaadesse. Rongi alla jäämist või selle ette sõitmist ei saa ju kuidagi võrrelda pikselöögi või maavärina tagajärjel hukkumisega. Nagu juba öeldud, enamasti on tegemist ettevaatamatusest tingitud tragöödiaga, mille ärahoidmiseks saavad kõige rohkem ära teha just inimesed ise. Ja selleks pole vaja teha muud, kui olla raudtee ületamisel piisavalt ettevaatlik. Raudteeülesõidu ees olev liiklusmärk «Peatu ja anna teed» ei ole sinna sattunud juhuslikult, peatuge siis ometi!
Eestis sõidavad autojuhid aastas puruks 100–150 raudteeülesõidu tõkkepuud – üks tõkkepuu kahe päeva kohta. Ning see arv ei ole kahjuks vähenemas. Kuid kas on üldse mingitki võimalust, et raudteed maanteedega ei ristuks? Jah, väga suure summa leidumisel saaks paljud ülesõidud viia «teisele korrusele», kuid kõiki ülesõite pole kindlasti mõtet kahetasandiliseks ehitada. Isegi kui kogu maailma rahavarud oleks meie käes, oleks see raiskamine ehk n-ö mugavuspakett, mis vähendab kodaniku vastutust oma elu hoidmise eest. Seega, minu arvates saab raudteeülesõite ohutumaks muuta vaid sellega, et inimesed ise hakkavad turvaliselt käituma. Pealegi, investeering iseenda väärtushinnangute ja käitumisharjumuste muutmiseks ei maksa midagi, aga kasumit teenime iga elatud päevaga üha rohkem.
Õnneks räägib ka tehnilise järelevalve ameti värske statistika, et surmajuhtumite arv rongi ja sõidukite kokkupõrgete tagajärjel on vähenemas – tänavu esimese üheksa kuuga on kümnes sõiduki ja rongi kokkupõrkes saanud vigastada vaid üks inimene, hukkunuid pole õnneks ühtki.