Ahto Lobjakas: rongijuht on piilupart

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Kui midagi lõppevast aastast ajalukku läheb, siis ei ole selleks juhid ega juhtimisvõtted. Unustage Merkel BMWmootorrattal, Sarkozy Peugeot’ külgkorvis. Joont, mida see tandem järgib, tõmbab üks teine käsi. Unustage Obama, Putin ja Cameron.

Unustage isa- või emafiguurid. Mineval aastal nägime tulevikku ja seal ei ole liidreid. Araabia kevadel ei olnud liidreid, olid massid. Occupy Wall Streetil ei ole liidreid, on massid. Venemaal kurdab Putin, et ei saa opositsiooniga rääkida, kuna sel puuduvat liidrid.

Vabariiklaste partei USAs, haistes Obamas vigastatud saaklooma, ei suuda leida juhti. Liidritega käsikäes on kärbunud ideoloogiad. Ka kõige «neomad» neist programmeeriti 19. sajandil ja viimati liigutasid nad ühiskondi 20. sajandi 60. aastail (Eestis ja mujal Ida-Euroopas anakronistlikult ka 90ndail).

Aga koer pole maetud mitte vanade kadumisse, vaid uute puudumisse. Ideid on, aga nad ei sobitu enam kokku visioonideks. Pole ideekehi, mis endale inimpäid kasvataksid. Pole liidreid karismaga koondada taeva poole sirutuvaid ideekehi. Juhtidest on saanud atavismid.

Kõige liidrimad liidrid on ajale jalgu jäänud ühiskondadel: Põhja-Koreal, Zimbabwel, Kuubal. Läänes on neid jäänud kahte tüüpi: donquijotelikud aja vaimuga võitlejad ja tehnokraatlik hall hägu. 20. sajandi kolmainsusest juht-idee-organisatsioon toimib vaid viimane liide.

Kuid poliitiline organisatsioongi kaotab võimet kontrollida kontaktpindu kaleidoskoopilise maailmaga. Teepartei ja uussoomlased, Wukan ja Facebook, klannid ja sõpruskonnad Eestist Gruusiani on kõik uue aja märgid. End uusaja lõiketerale välja murdnud «tõusvad jõud» seisavad silmitsi miraažiga.

Brasiilia on maailma viies majandus – aga mitte sümbioosita ülejäänud maailmaga. India ja Hiina juhtide esimene mure pole enesekehtestus USA ja Euroopa vastu, vaid toiduhinnad, valuutakursid ja sisemine stabiilsus. 2011. aasta trumpmast olid turud, aga nemadki ei esinda enam Smithi konstanti.

Turgude nähtamatu käsi jookseb amokki ja sööb oma lapsi. Diagnoos? Diakroonia asemele – milles ajalugu oli ühesuunaline vektor, mis ammutas tulevikuvisioonist tähendust läinu mõtestamiseks – tuleb sünkroonia. Elu ja olu suunavad «viraalsed» ideed ja emotsioonid, mille loomulik asuala on sotsiaalmeedia igaveses kaasaegsuses.

See on see, kus väärtust toodetakse. Veiklevad idee-virvatulukesed meenutavad tulnukalaeva enesehävitusmehhanismi rütmiliselt kiirenevat plinkimist. Või siis mitte. Igal juhul: uhket uut aastat (à la Huxley, kes nägi ette ühtsuse kadu).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles