Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on täna algava Eesti rahvaloenduse metoodika väljatöötamise juht. Ta ütleb, et loendusel pole inimestel mingit mõtet anda eksitavat infot, kasu on üksnes ausatest vastustest.
Rahvaloenduse aju
31. detsember 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna öösel avanesid rahvaloenduse e-väravad ning igaüks saab minna veebi aadressil www.rel2011.ee katsetama, kas süsteem toimib või on juba umbe jooksnud. Esimesel päeval ootavad korraldajad eriti suurt koormust, ehkki tegelikult saab ennast interneti abil rahulikult ise loendusel üles märkida kuni jaanuari lõpuni.
Professor Ene-Margit Tiit on loenduse korraldajaist tuntumaid. Ta on viimastel päevadel väsimatult kõnelenud selle ürituse sisust – miks loendatakse, miks küsitakse neid küsimusi, mida nende vastustega lõpuks peale hakatakse. Tal on rahvaloendustest varasem kogemus, olles kuulunud ekspertkomisjoni ka esimesel seesugusel üritusel pärast iseseisvuse taastamist – see oli kümnes loendus, mis toimus 2000. aastal.
Nüüd juhib ta rahvaloenduse teadusnõukogu ja vahetult enne seekordse rahva ülelugemise algust ilmus temalt mahukas raamat «Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust».
Selles on muu hulgas öeldud: «Riigil, rahval ega ka selle rahva loodud kultuuril ei ole mõtet, kui rahvaarv, riigikeele kõnelejate arv, seda maad oma koduks pidavate inimeste arv jääb ülemäära väikeseks.»
Kuigi seda kriitilist piiri ei ole keegi täpselt määranud, on «kogemuste järgi selleks vajalik rahvaarv tänapäeval üsna lähedal miljoni piirile, kuigi on ka väiksemaid rahvusriike».
Eesti rahvaarvuks on viimastel aastatel peetud jämedalt 1,3 miljonit inimest, niisiis ootame põnevusega, millise täpse arvu annab nüüdne rahvaloendus. Esimene, esialgne tulemus on kavas avaldada 31. mail, täpsustatud andmed detsembris ning lõplikud ja üksikasjalikud andmed koos analüüsiga alles 31. märtsiks 2014.
Selleks et saada täpsed andmed, on vaja, et loendataks ära võimalikult palju neist, keda tuleb loendada, ning tähtis on ka vastuste täpsus. Ene-Margit Tiidu sõnul on rahvaloendus üles ehitatud inimeste aususele: keegi ei kontrolli, kas ankeedis antud vastused on ikka õiged.
Tõsi, teatud elementaarne kontroll siiski toimub, näiteks ei lase ka e-loenduse süsteem sisestada andmeid, mille järgi on näiteks vastaja poeg sündinud varem kui vastaja ise või lapseealisel on omandatud kõrgharidus.
«Üks minu tudengeist küsis, mis juhtub, kui ta ütleb rahvaloendusel, et oskab seitset võõrkeelt. Aga kas tal endal on sellest midagi kasu? Ei ole. Isikuandmeid ei näe mitte keegi,» räägib professor Tiit. Keegi ei saaks teada, et üks inimene näitas end tegelikust targemana, küll aga vähendaks see kokkuvõttes andmete usaldusväärsust.
«Kui kõik mujal elavad inimesed valetaksid, et nad elavad Tallinnas, siis ei ehitata nende koduvalda enam lasteaeda, sest paberite järgi on kõik lastega pered Tallinnas,» toob Tiit näite, mis võib juhtuda, kui andmed moonduvad.
Nendesamade andmete järgi teevad poliitikud ja ametnikud hiljem otsuseid eri valdkondades. Näiteks tulevaste sotsiaalmeetmete huvides on vaja ka loendusel küsida üksikasjalikke andmeid leibkondade kohta, et selgitada, kus on võimalikud riskipered – kus on üksikvanemad, üksi elavad inimesed või pered, kus pereliikmed on tööta.
Kõik küsimused ei kattu nendega, mida küsitakse rahvaloendustel mujal maailmas. Näiteks rahvuse kohta igal pool ei küsita, nendib professor Tiit. Samas on Eestis see küsimus vajalik, sest tegu on ühe valdkonnaga, mille vastu kõige rohkem huvi tuntakse. Muide, inimesel on võimalik määratleda end ka eurooplase või maailmakodanikuna – kui keegi end eelkõige selliseks peab.