Nii kummaline, kuidas aastavahetusel justkui rohkem aega mõtiskluseks jääb. Kas on põhjuseks aeglasem argirütm, madalam päikesekaar või lisaks pühalikkuse atmosfäär, mis mõtte vägisi uitama ajab.
Raivo Järvi: lätlane, eestlane, kommunist, nats ehk mõtisklusi aastavahetuseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkirjutaja mõte läks uitama siis, kui selgus, et aastavahetusel koera tõttu koduseks tuleb jääda ja heast seltskonnast loobuda.
Õnneks on läänemaailmas olemas üks auhind, mis mind läbi aastate troostinud: nimelt Viini Filharmoonikute uusaastakontsert! Ausalt öeldes olen end alati tundnud nagu kala vees nii kroonitud peade, sinivereliste ja muu rahvusvahelise eliidi seltskonnas – miks siis mitte sessinases! Mõte jätkas uitamist siis, kui tuli teade, et maineka orkestri etteotsa astub ( kas mitte kolmandat korda juba ) karismaatiline läti maestro Maris Jansons.
Jess, mõtlesin ilma eestlasliku kadeduseta – hea mees, suurepärane muusik ja sädelev isiksus pealekauba. Nähtud etteasted sooritas ta omal ajal briljantselt, miks siis mitte nüüdki. Ja siis uitas mõte lausa kaugele – lapsepõlveaega, mil Läti NSV kuulsaim dirigent, Marise isa, Arvids Jansons, kommunistliku kadalipu kiuste tippu oli rühkinud ja sillutas teed oma pojale. Mäletan nii isa kui poega juhatamas kurikuulsaid kontserte Kremli Kongresside Palees...!
Ja mis siis, ütlete!
Loomulikult nii mina kui ka muu kunstirahvas tegi oma ka diktatuuri ajal, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Mõttel edasi uitada lastes meenub mulle maailmakuulsa saksa dirigendi Wilhelm Furtwängleri saatus. Nimelt sattusid tema karjääri tipphetked olema Kolmanda Reich’i hiilgeajal. Otse loomlikult tuli pidevalt esineda natsieliidi ees ja otse loomulikult gastroleerida ümber maailma natsi-plagu lehvides.
Ja mis siis, ütlen omakorda. Paraku arvasid ameeriklased teisiti. Liitlasvägede saabudes pandi Furtwängler koduaresti, maestrot alandati ja tiriti pidevalt kurnavatele ülekuulamistele. See jätkus aastaid ja nõudis tohutuid nii ponnistusi kui ka eestkosteid üle maailma, enne kui legendaarne dirigent taas oma tööd teha sai. Ja seda tema, tõenäoliselt tolle hetke maailma parim dirigent.
Õõvastav, ütlete, kuid ajastu seisukohalt väga lihtne: äsja oli lõppenud Nürnbergi kohtuprotsess ja kõik natsiideoloogiaga seotu tugeva luubi all.
Vaat siin leiamegi vastuse meie soovile võrdsustada natsirežiim kommarite omaga. Tõepoolest – mida siin arutada, mõlemad klapivad lausa üheselt (lihtsalt lubab asiaatlikum lähenemine suuremaid inimohvreid ) ja nõnda võrdusmärk ka Brüsseli koridorides ka heaks kiidetud. Kas see on aga nii de facto?!
Ühelt poolt võiks öelda, Jumal tänatud, ei. Siis poleks Maris Jansonsit rahule jäetud, aga teisalt pole denatsifitseeritud Euroopas dekommuniseerimisest lõhnagi: Euroopa parlamentides istuvad kommarite parteid, Venemaa demonstreerib avalikult nõukogude sümboolikat (vaadake Vene saatkonna fassaadi Helsingis), Venemaa Riigiduuma istungi avab NLKP KK Poliitbüroo liige ja Kremli koridorides toimetab keegi Anton Vaino.
Kuidas see on võimalik küsite – vastus väga lihtne! Kommarite üle pole Nürnbergi protsessi toimunud. Just seetõttu hakkame (taas kord) algaval aastal me ise kütma üles oma kirgi küsimuses: kas hallis mundris sõdinud eesti poisid olid vabadusvõitlejad või mitte. Mida teha?
Kui teil on vähegi südant sees, vastate üht moodi, kui aga tervet mõistust, teisiti!
Sest soovime me seda või mitte, kuid selles küsimuses ei mõista Euroopa ja needsamad lääneliitlased meid niikuinii.
Kas sai sellest 1946.aastal aru maestro Furtwängler? Küllap mõistis – Nürnbergi protsess ju käis. Kas suudame meie? Ma loodan seda!
Aga see, et Maris Jansons uusaastakontserti juhatas(b) on imeline – mees sobib sinna kui valatult!