Silver Meikar: mitte ajaloo, vaid usu lõpp!

, Inimõiguste instituudi nõunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Meikar.
Silver Meikar. Foto: Margus Ansu.

Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et 2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk. Idas andsid inimesed elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. Läänes avaldatakse meelt, sest usk on kadumas.
 


Ära valeta, päkapikud on olemas, karjus viieaastane tütar läbi pisarate endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui suudaks vali kisa summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. Ärge valetage, demokraatia on olemas, karjuvad sarnaselt ajakirja Time poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.

Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968. ja 1989. aasta («)revolutsioonidega(»). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endistele idabloki ja Balti riikidele Euroopa ukse, SRÜsse astunutele aga lasi heal juhul läbi avatud akna lühiajaliselt pisut demokraatiatuult sisse.

1968. aasta ülestõus oli oluline Tšehhoslovakkias, kuid mujal edutu. Noorte mässud USAs ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama.

Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline.

Ukrainas sai pool tosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsides protestisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House’i vabadusmõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.

Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista ja analüüsida.

Demokraatiausu kadumine

Lääne- ja idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et need toimusid 2011. aastal.
Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks.

Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti, ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabudes. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.

Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab selle ajahetke parimat tehnoloogiat. Arv 2011 ei oma mingit tähtsust ning kinnitan veel kord, et ida ja lääne rahvarahutuste puhkemine ühel aastal ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.

2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.

Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: poliitika ja äri tihe põimumine, majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon, heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrot. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.

Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare, ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usalduse ja usu kadumine läänemaailma praegusesse riigikorraldusse.

Zuccotti pargi Occupy Wall Streeti meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek ole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistlikul ühiskonnal on kaks arenguteed – kas see juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leibasid ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.

Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks muutunud.

Oma viimases raamatus «The Orgins of Political Order» («Poliitilise valitsemiskorra lätted») kirjutab ta: «Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.»

Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk «kaasnevaid kahjusid» (colleteral damage) ehk tuhandete tsiviilelanike hukkumist.

Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitas oluliselt kaasa Wikileaksi Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul «66 081 ühikut kaasnevat kahju» aastail 2003–2009.

Wikileaksi revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku palge.

Wikileaksi memod tõstatasid taas küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide kordasaadetud kurja, mida tehakse iga päev status quo säilitamise nimel.

Avalikustamine hävitab käibetõed

Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, peletas avalikustamine (Wikileaksi memod, mobiilivideote näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.

Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus- ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.

Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. Loosungi «Nõuame suuremat palka» alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.

Teine ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.

Globaalselt Eestisse

Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mittemidagitegemise põhjenduseks mõte, et «mis meist ikka sõltub». Tõsi, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.

Kuid see ei vabanda mittemidagitegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel.

Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eestis paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.

Usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkides süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb.

Usaldamatust elanike ja nende valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma? Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks tuua vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.

Kui me ei suuda märgata lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt.
Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklikke institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel samm tagasi. Kõik hakkab peale inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.

Mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: «Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla.» Laste usk päkapikkudesse on ebateadlik, ja kui see teeb neid õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, mida nad siis ikka usuvad, ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutlema.

5mõtet

•    Lääne- ja idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et need toimusid 2011. aastal.

•    Võrrelda selle aasta rahvarahutusi värviliste revolutsioonide või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist.

•    Probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus.

•    Kui me ei suuda märgata lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt.

•    Kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena riiklikke institutsioone ja õiguskorda, siis kõik hakkab ikkagi peale inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele ­toimetab.



2012:

Postimehe arvamustoimetuse artiklisari teeb tänavu fookuses olnud küsimuste abil ettevaate algavasse aastasse.

•    Kui tugev on õieti Eesti majandus?
Raul Eamets, 16.12

•    Eesti erakonnad. Mis saab homme?
Urmet KOOK, 19.12

•    Kuidas toetada eesti kultuuri?
Indrek Ibrus, 22.12

•    Maailmalõpuelevus ehk kuidas aitab teadus 7 miljardit inimest?
ARKO OLESK, 28.12

•    Kas kapitalismi ja demokraatia abielu on läbi?
SILVER MEIKAR, 29.12


•    Milline «suvi» tuleb pärast araabia kevadet?

•    Mis saab Euroopa Liidust?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles