Eile teatas ametiühingute keskliit, et peatab oma esindajate volitused töötu- ja haigekassa nõukogus, kuni kolmepoolne partnerlus nõukogudes on taastatud, et teatud küsimusi arutavad tööandjate, töövõtjate ja valitsuse esindajad koos.
Juhtkiri: püha isa, kas see on lõpp?
29. detsember 2011, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas see tähendab kolmepoolsete läbirääkimiste mudeli lõppu Eestis? Ametiühingud survestavad eilse sammuga valitsust pigem läbirääkimiste taastamise suunas. Neist loobumine ei ole Eestile kasulik.
Oleks lühinägelik visata hetketülide pärast prügikasti suhtlemisvorm, mis toob otsustamislauale sotsiaalpartnerite seisukohad ning aitab vältida ühiskonnas tarbetuid pingeid. Kolmepoolsete läbirääkimiste mudeli ummikus olek on selge vähemalt sellest hetkest kui tööandjate keskliit teatas, et ei osale töötukassa ja haigekassa nõukogu koosolekutel.
Kuna ametiühingute esindajad tegutsesid nõukogudes edasi, oli siiani vähemalt tehniliselt võimalik koosolekuid läbi viia ja otsuseid langetada. Ametiühingute eemalejäämine peatab kõnealuste kassade nõukogude töö. Eelarvete vastuvõtmiseks seaduses määratud ajal peab taastama nõukogude töövõime järgmise kuu jooksul.
Hiljuti ametisse tagasi valitud ametiühingujuht Harri Taliga leiab, et vaja on peaministri sekkumist, et läbirääkimised uuesti talutava teeotsa peale aidata. Pall on uuesti ka tööandjate väravas. Küsimus on ju nende hinnangus, kas kolmepoolsete läbirääkimiste mudeliga jätkamine on põhimõtteliselt võimalik ja neile oluline.
Kas töötuskindlustusmakse alandamata jätmine ja töötukassa reservi riigikassa hallata võtmine on nende seisukohalt vaadatuna ajutine, taktikaline kaotus läbirääkimistel või tõesti viimne udusulg, mis murdis senise asjakorralduse selgroo (ja nii jääbki?). Valitsus omalt poolt on suhtlemisega jännis mitmel rindel.
Tehnilisi asjaolusid on seletatud ja viidatud ekspertide hinnangutele, aga tundub, et mõned ausad ja selgesõnalised ülestunnistused on puudu. Avalikes sõnavõttudes tegelevad osapooled klassikalise küsimusega: kes on süüdi?
Usaldamatus on pikalt kuhjunud. 2009. aasta 9. märtsil Postimehes ilmunud intervjuus rääkis Enn Veskimägi, kuidas valitsus tööandjaid haigushüvitiste üle peetud läbirääkimistel alt tõmbas ning ütles: «Mul on kahju, et see nii läks, aga tõenäoliselt jääb selline käitumine erasektori ja avaliku sektori suhteid vähemalt mõneks ajaks varjutama.»
Tarvis oleks varjust välja tulemist ja selleks omakorda võib-olla ka etteantud kasti piire ületavat mõttelendu. Miks mitte ka solvangute vältimist?