Rein Veidemann: Godzilla ja Moolok

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Lahkuva aasta põhiline märksõna on «rahutud (raha)turud». Või peaks pigem ütlema: aasta valitsev metafoor? Sest just seesuguse isikustava võrdpildiga püütakse iseloomustada olukorda, kuhu euro ja Euroopa Liit on langenud. Turgude meelevalda.

Turg on nagu närvihaige või lausa peast segaseks läinud inimene, keda valitsused, terved riigid ja rahvad peavad põetama. Mõnel kriitilisel hetkel kruvitakse võrdlustele veel üks vint peale.

Jäetakse mulje, et kui kohe midagi ei anta, siis võib turg nagu Godzilla oma magnetilise aura, radiatsiooni ja mis iganes vahenditega meid ära hävitada.

Ja kui midagi lubatakse, siis rahunevad turud mõneks ajaks, et aga peatselt uusi ohvriande nõuda. Need, kes ulatuvad mõtlema metafooride taha, teavad, et närvitsejad on äri- ja investeerimispangad, aktsiate ja võlakirjadega börsil kauplevad ning oma isandatele kasumit teenivad maaklerid.

Turud on nende, sageli mängurluseks osutunud manipulatsioonide peitenimi, eufemism, mis aga moondub poliitikute kõnepruugis deemonlikuks retoorikaks. Just äsja võisin lugeda, kuidas rahvusvahelise valuutafondi värske juht Christine Lagarde palus finantsturgudel varuda kannatust(!).

Otsekui oleksime kõik pandud turule odavaks väljamüügiks. Raha- ja poliitikailm on teineteisega nii tihkelt seotud, et raske on vahet teha sellel, kes on väljapressija, kes ohver. Samasugune metafooriline triangel käib tervete riikide ümber. Põhja-Euroopa poolt vaadates räägitakse halvustavalt «sigariikidest » (PI(I)G – ingl ’siga’ = Portugal, Ireland, Italy, Greece), mille ümber tuleks võlanakkuse tõrjeks ehitada tulemüür.

Pandagu tähele, missuguse meelelis-pildilise jõuga kujundit siin kasutatakse! Nagu oleks tegemist isoleerimist vajavate pidalitõbistega. Viimastel aastatel meie üldkeeles juurdunud väljend «rehepappi tegema» on saanud paarilise: «Kreekat tegema».

Eesti järgmise aasta eelarvega seoses toimunud valitsuse pressikonverentsil manitseti rahvast koonduma praeguste juhtide ümber, sest opositsioon tahtvat Eestiski Kreekat teha.

George Lakoff, kelle koos Mark Johnsoniga kirjutatud ja klassikaks saanud teos «Metafoorid, mille järgi me elame » ilmus äsja eesti keeleski, on arvanud, et metafooride abil saab muuta riikide poliitilist kurssi. Üks metafooride võrgustik tulevat asendada teisega ehk siis ühtede metafooridega tulevat võidelda teiste vastu.

Mis juhtub, kui riikide ametlikus retoorikas hakatakse paugutama turgude poole hoopis oma kujunditega? Näiteks: rahaturg on kui Moolok, kes õgib oma lapsi. Kas siis võib metafooride sõda minna üle päris sõjaks (mässuks, revolutsiooniks)? Küllap võibki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles