Jeroen Bult: pantvang Vene-Ukraina gaasisõjas

Jeroen Bult
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees, kes Bulgaaria pealinnas Sofias hommikust jalutuskäiku teeb, on koos paljude teiste eurooplastega iselaadi gaasivang Vene-Ukraina arveteõienduses.
Mees, kes Bulgaaria pealinnas Sofias hommikust jalutuskäiku teeb, on koos paljude teiste eurooplastega iselaadi gaasivang Vene-Ukraina arveteõienduses. Foto: AP / Scanpix

Ajaloolane Jeroen Bult kirjutab, et võrreldes 2006. aastaga on EL Venemaa-Ukraina gaasisõjas võtnud palju jõulisema positsiooni.

Venemaal ja Ukrainal on üks vahva ühine traditsioon: iga-aastane tüli Venemaa gaasi hinna ja sellega seotud makseprobleemide pärast. Ka 2006. aasta jaanuaris otsustas Gazprom, kelle peaaktsionär on Kreml, kraanid kinni keerata, eirates oma otsuse võimalikke tagajärgi ülejäänud Euroopa tarbijatele.



Venemaa loogika kohaselt õigustab eesmärk vahendeid. Võimalus, et toonane president, nüüdne peaminister Vladimir Putin (praegune president Dmitri Medvedev on üha enam langenud tagaplaanile) tunneb muret bulgaarlaste, rumeenlaste, moldovalaste, ungarlaste, serblaste (väidetavalt Venemaale kõige kallima «vennasrahva»), makedoonlaste ja bosnialaste külmetavate varvaste pärast, on seetõttu nullilähedane. Nagu kolme aasta eest, süüdistab Moskva ka nüüd Kiievit läänele mõeldud gaasi varastamises.



Aga praegune kriis ei ole siiski 2006. aasta gaasisõja kordus. Nende kahe aasta võrdluses võib täheldada selgeid erinevusi.



Eelkõige tuleb öelda, et nii Venemaad kui Ukrainat on üsna tugevasti tabanud niinimetatud krediidi kärbumine, see tähendab kogu maailma ähvardav majandusseisak. Venemaa on avastanud, et tema monomajandusel on ka ebameeldiv külg: peamine sissetulekuallikas ehk gaasieksport on nõudluse paratamatu vähenemise tõttu drastiliselt kokku kuivanud.



Viimase kolme kuuga on Gazpromi väärtus Moskva börsil langenud tervelt 75 protsendi võrra. Samal ajal on hädasti vaja raha üleriigilise torujuhtmete võrgustiku uuendamiseks ja laiendamiseks ning Euroopasse ja Aasiasse kulgevate gaasi- ja naftajuhtmete rajamiseks. Seepärast annavad Venemaa valitsus ja Gazprom endast kõik, et tagada maksimaalne tulu, näiteks summad, mis on ette nähtud varem sõlmitud energialepingutega.



Ukraina, kes oli teravate finantsprobleemide lahendamiseks sunnitud laenama eelmise aasta oktoobris Rahvusvaheliselt Valuutafondilt 16,5 miljardit dollarit, püüab samal ajal rahakulutusi maksimaalselt kärpida.



Erinev poliitiline kontekst


Teiseks on eelnevast erinev ka poliitiline kontekst. Ukraina on tasapisi mattunud lõputusse ja halvavasse võimuvõitlusse, kus vastakuti seisavad oranži revolutsiooni kangelased, president Viktor Juštšenko ja peaminister Julia Tõmošenko. Viimane on üritanud pärast seda, kui ta 2007. aasta detsembris taas peaministriks sai, parandada suhteid Venemaaga. Aga küsitav on, kas ta tõesti võib püüda salaja sõlmida Venemaaga, st Gazpromiga kokkulepet, et õõnestada Juštšenko positsioone.



Venemaa pahameel Juštšenko «andestamatute» NATO-püüdluste pärast on jõudnud haripunkti.  Eriti veel pärast seda, kui Ukraina president väljendas möödunud suvel Gruusiale Venemaa sissetungi ajal kindlat toetust.



Ukraina karistamisega «mõistusevastase käitumise» eest, nagu sõnas Gazpromi esimehe asetäitja Aleksandr Medvedev, ehk gaasitarnete katkestamisega leidis Venemaa lõpuks «kohase» kättemaksuviisi. Lisaks võib otsene kompromissidele minek Kiieviga mõjutada Putini võimu: nii valijad kui ka Kremli omavahel võistlevad rühmitused võivad seda tõlgendada äärmise nõrkuse märgina.



Kolmandaks on Euroopa Liit seekord võrreldes varasemaga sekkunud energiaküsimustesse märksa aktiivsemalt. 13. novembril 2008. aastal esitles Euroopa Komisjon ametlikult «ELi energiajulgeoleku ja solidaarsuse tegevuskava», mis muu hulgas soovitab vähendada euroliidu sõltuvust Venemaa gaasi- ja naftaimpordist.



«Praegu sõltuvad kaheksa liikmesriiki oma gaasivajaduses sajaprotsendiliselt ühest tarnijast. /.../ Me peame selle probleemiga tegelema. Me peame kaitsma Euroopa kodanikke ohu eest, et välismaised tarnijad ei täida kokkuleppeid,» sõnas komisjoni president Manuel Barroso ajakirjanikele.



Energeetikavolinik Andris Piebalgs osales päev hiljem Bakuu tippkohtumisel, kus arutati Kaspia piirkonnast Euroopasse kulgevaid energiamarsruute, mis ei läbiks Venemaad.


Energiadiplomaatia «närvikeskuseks» tundubki olevat saanud Aserbaidžaan, keda püüavad mõjutada nii EL kui ka Venemaa.



ELi suur samm


See endine Nõukogude vabariik on Nabucco ja Bakuu–Thbilisi–Ceyhani torujuhtmete tähtsaim ühenduslüli. Mööda Kaspia mere põhja kulgev lisatorujuhe, mille rajamist Euroopa Liit toetab, tagaks neile torujuhtmetele ka Kesk-Aasia gaasi.



Mõistagi pole veel kaugeltki selge, kui edukaks mainitud Euroopa algatused osutuvad. Milline on Euroopa Komisjoni ja ELi kui terviku täpne osa plaanide teostamisel? Kas liikmesriigid on tõepoolest valmis andma Brüsselile ainuõiguse määrata ühine energiapoliitika?



Bakuu tippkohtumisel keeldusid Kasahstan ja Türkmenistan alla kirjutamast deklaratsioonile, mis oleks andnud neile eksklusiivsed õigused tarnetele Euroopasse. Võõrustajariik Aserbaidžaan sõnas, et tervitab ka konkureerivate torujuhtmete rajamist.



Kuid isegi skeptikud peavad möönma, et euroliit on võrreldes 2006. aastaga suure sammu edasi astunud, sest toona ei olnud tema osa üldse kusagil näha. Möödunud laupäeval õnnestus Tšehhi peaministril Mirek Topolánekil isegi sõlmida Venemaa ametivenna Putiniga kokkulepe, mis näeb ette Euroopa gaasitarnete taastamise Euroopa, Ukraina ja Venemaa vaatlejate pilgu all (mõni tund varem oli Topolánek saavutanud suulise kokkuleppe ka Kiieviga).



Kuid ELi ja Euroopa solidaarsuse lõplik proovikivi seisab veel ees. Selleks on Venemaa–Saksamaa Põhja-Euroopa gaasijuhtme rajamine Läänemere põhja. 7. jaanuaril teatas torujuhtme rajamisega tegelev ettevõte Nord Stream pärast Putini ja praegu Nord Streamis kõrgel kohal oleva endise Saksamaa kantsleri Schröderi kohtumist Moskvas, et «Euroopa tarbijad võivad nüüd olla kindlad, et seda projekti on tõepoolest vaja».



Samalaadse avalduse tegi Saksamaa energeetikahiiglase ja torujuhtme rajamisega seotud E.ON Ruhrgasi nõukogu esimees Bernhard Reutersberg. Ehk teisisõnu – Venemaa ja Ukraina vastastikune vendetta tugevdab veelgi survet Rootsile, et viimane annaks Nord Streamile loa sooritada uuringuid oma majandusvööndis.



Loodame, et Euroopa tarbijad ja poliitikud teevad mõistuspärasema järelduse: Venemaa on taas kord näidanud end ebausaldusväärse partnerina, kes ei suuda vastu panna kiusatusele kasutada oma endiste satelliitriikide suhtes jõuvõtteid. Seejuures ei lase ta end häirida tõigast, et see mõjutab ka Euroopa riike, kes on arveid igati korralikult tasunud ja keda tuleb seepärast alternatiivsete energiaallikate ja -tarnijate otsinguil vaos hoida.


Õigupoolest oleks need järeldused pidanud tegema juba 2006. aastal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles