Probleemid Ida-Virumaal on vähemalt sama vanad nagu Eesti Vabariigi taasiseseisvumine: keskmisega võrreldes alati suurem tööpuudus, mis toob kaasa vaesuse, mis loob pinnase vaenulikkuseks Eesti riigi suhtes.
Juhtkiri: tulevikku lükatud Ida-Virumaa
22. detsember 2011, 00:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõupingutused probleemide lahendamisel on aga põhinenud entusiasmil, mitte poliitilisel tahtel ning seepärast polegi imestada, et Ida-Virumaa tegevuskava 2010–2014 sai möödunud aastal valitsuskabinetilt põhimõttelise heakskiidu, kuid mitte enamat. Kindlasti mitte rahalist tuge selle ellu viimiseks, sest «see oleks lähiaastate riigieelarvele üle jõu käiv lisakoormus».
Riigi rahakoti nigel seis on sageli ettekäändeks seal, kus tegelik soov midagi ära teha puudub sootuks. Midagi on ikka saadud ka: Narva eesti gümnaasiumi õpetajad said lisatasu. Aga see on köömes, sest tegevuskavas nähti piirkondlikku lisatasu ette nii õpetajatele kui ka arstidele ja ametnikele.
See tähendab neile, kelle kohalolust inimesed igapäevases elus riigi ligidalolekut kõige selgemini tajuvad. Mõneti näib Ida-Virumaa ja riigi vahel valitsevat sama probleem nagu Tallinna linna ja Toompea vahel.
Lihtsustatult öeldes: poliitilistel põhjustel üksteist ei usaldata; peljatakse koguni, et vastane võib koostöö vilju oma valimisvankri ette rakendada. Sellises õhkkonnas ei saa mingist tegevuskava juurutamisest juttugi olla.
Samas pole see usaldamatus valitsuse poolt päris tühjast tulnud – alles möödunud kevadel sattus Narva abilinnapea ehitushanke tõttu kaitsepolitsei uurimise alla. Kõigest sellest on äärmiselt kahju, sest eelkõige kannatab usaldamatuse tupikus tavaliste inimeste elu.
Teisalt aga sunnib ka tegevuskava ise küsimusi esitama. Nii näiteks toob Ida-Virumaalt riigikokku valitud sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski esile asjaolu, et tegevuskava autoriks on eranditult eestlastest koosnev töörühm.
Seetõttu nähakse suurima probleemina integratsiooni, sel ajal kui kohalikud mitte-eestlased peavad põhiliseks probleemiks hoopis tööpuudust. Riigikeele oskus on hädavajalik, kuid keelekümblus ise ei loo töökohti.
Ning kui inimestel tekib tunne, et nad jäävad tööta oma rahvuse pärast, siis ei saa neilt ka integreerumist oodata. Valitsuse soov seda tegevuskava 2014. aastal põhiliselt Euroopa Liidu eelarvest rahastada paneb aga kõhklema, kas riigil endal üldse on mingit huvi regionaalarengu vastu. Kas ainult euroabile rajatud piirkonnad ikka suudavad püsida ka pärast abi lõppu?