Tagasi
Liigu viimase hetkel vastatud küsimuse juurde
VÄITLUSSELTS: Kui ääremaades on elu nii vilets, nagu te kirjeldate, ja inimesed tahavad sealt ära kolida, siis miks me üldse tahame, et inimesi sinna elama jääks?
RAAGMAA: Kui suur osa territooriumist läheb depopulatsiooni ja teenuste-infra puudusel kasutusest välja, siis jäävad alakasutusse põllu- ja metsamaad, eriti aga suure rekreatiivse väärtusega kultuurmaastikud. Vahemeremaad kõrbestuvad kliimamuutuse tulemusel, mistõttu Läänemere piirkonnast saab Euroopa kasvav puhkepiirkond - eriti siin 10 miljoni kiiresti vananeva elanikuga Talsingi, Riia ja Piiteri kolmnurgas! -, aga ka toidu- ja biokütuste tootja. Me peaksime vältima olukorda, kus meie kasvava väärtusega ressurssi omavad välisettevõtted, maal töötavad türklased ning tänased maa-eestlased on sunnitud hinge sees hoidma Soomes sulaste- ja ehitustöölistena. Seega on küsimus ressursis ja selle väärindamises.
VÄITLUSSELTS: Mis paneks töökohtade loojaid mõtlema enda ettevõtlustegevuse maapiirkondadesse viimise peale?
RAAGMAA: Maapiirkonnad OECD järgi on muide ka Pärnu ja Viljandi linnad. 2000ndatel siirdus oluline osa tootvaid ettevõtteid Talllinnast-Tartus maale tööjõu juurde - tööjõud maal ja Ida-Virumaal on ka märksa püsivam ja odavam. Juba 1990ndatel hakkas näiteks kasvama Lääne-Eesti spa-sektor, paisudes mahtudelt enam kui kümnekordseks. Maapiirkondade olulisemad ressurssid ongi tööjõud ja keskkond. Aga ka eri piirkondades kogunenud teadmised. Et mujalt juhitavad harutehased ei paku kuigi jätkusuutlikku arengut, siis oleks oluline regionaalsete ettevõtlusklastrite konkurentsivõime s-o ennekõike teadmiste-oskuste kasvatamine ja koostöö. Seda saab aga teha üldjuhul vaid toimeregioonide põhiselt.
RAAGMAA: Kas vabadele Eesti inimestele meeldiks elada euroopalikul maal, kus on normaalne elukeskkond tagatud kõikjal (s-o teenused ja töökoht 30-40 minuti raadiuses), või ladina-ameerikalikus suurlinnas või Moskvas, kus hästi elab vaid 5 protsenti rikkureid kõrge müüri taga ja töölesõitmine võtab aega 2-3 tundi hommikul ja teist sama palju õhtul?
VÄITLUSSELTS: Viisteist täisväärtuslikku maakonnakeskust oleks Eestile üle jõu käiv luksus, nagu kirjeldasime enda teises argumendis. Euroopas on täiesti normaalne sõita tööle ka tund või poolteist. See tähendab, et kui lisaks Tallinnale ja Tartule oleks piisavalt elav tööjõuturg ka Narvas ja Pärnus, saaksid kõik soovijad mistahes Eestimaa nurgas elada. Elukoha valik on igaühe enda määrata, selle otsuse tegemist ei peaks riik vägisi kallutama.
RAAGMAA: Kas Eesti riiki on vaja ainult pealinna poliitikutele ja ametnikele palgamaksmiseks või peaks riik siiski vastutama kogu territooriumi elukeskkonna kvaliteedi, sealhulgas uute töökohtade loomisele kaasaaitamise eest?
VÄITLUSSELTS: Küsimuse esimesele - provokatiivsele - poolele on vastus ei. Riik peaks kahtlemata arendama majandust seal, kus see on otstarbekas, ja töökohtade loomise vastu ei ole meil midagi. Iseasi on küsimus, milline käitumine on hetkel otstarbekas. Meie ütleme, et kas või puhtalt Eesti elanike arvu kaedes tuleb tõele näkku vaadata, et igasse Eesti maakonda tõmbekeskust ei jagu.
VÄITLUSSELTS: Meil on juba juttu olnud sellest, et ainuüksi arengukava ei motiveeri kedagi maale kolima. Millised oleksid need reaalsed sammud, mida te soovitaksite ette võtta, et inimesed tahaksid maapiirkondades elada?
RAAGMAA: Küsimus on keskkonnas. Ja elukaares. Kui lapsed peres, siis tahab inimene rahulikumasse ja TURVALISEMAsse elukeskkonda. Näiteks linnalähedale maale. Kui 40-50+, siis võetakse veelgi rahulikumalt ja üksjuhul kolitaksegi maakohta, a la Sulev Valner, või elatakse kahes kohas. Kui aga Haanjast lapsed saavad maakonnalinnas gümnaasiumis käia ja isa-ema meelepärast töod, siis ei peagi Võrumaalt vahepeal ära kolima.
VÄITLUSSELTS: Kirjeldasite, kuidas Eestist saab atraktiivne kuurortriik. Mitme aasta perspektiivis sellised muutused võiksid toimuda?
RAAGMAA: On juba toimunud! Eestis on tõepoolest unikaalne maa, kus spaad töötavad aastaläbi ja eriti popid on nad just tavapärase kehvapoolse suusailmaga. Turismist tuleb muide eri hinnagutel (kas koos jaekaubanduse ja jootrahaga või ilma) 8-15 protsenti SKPst.
RAAGMAA: Mis asi on «täisväärtuslik maakonnakeskus»? Või «tõmbekeskus»?
VÄITLUSSELTS: Täisväärtuslik maakonnakeskus oleks maakonna inimeste peamine töökoht - seesama, mille jaoks meie oponent ettevõtlusstrateegiate koostamise välja pakub. Nii väikeses riigis nagu Eesti ei ole aga viieteistkümne erineva strateegia koostamine otstarbekas.
Tõmbekeskus, nii nagu meie seda Eesti puhul kõige efektiivsemaks peame, on üks neljast korralikult välja arendatud keskusest (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva). Arenemine sellises suunas oleks märksa lihtsam ja selgem ning tulemus kokkuvõttes parem.
RAAGMAA: Kas te ise tahaksite iga päev kulutada 2-3 tundi sõitmisele?
VÄITLUSSELTS: Saame aru, et viitate oma küsimusega situatsioonile, kus inimene elab nn ääremaal ja käib tööl mõnes suuremas linnas. Tõenäoliselt jäävad maapiirkondadesse elama inimesed, kes leiavad endale seal rakendust, ning need, kes seda ei leia, kolivad kuhugi, kus neil on mugavam elada.
Usume, et inimesed kaaluvad oma elus olulisi otsuseid tehes erinevate võimaluste plusse ja miinuseid ning kui kellegi jaoks on ääremaal elamine ja suurlinnas tööl käimine omaette väärtus, siis ei ole paar tundi mõnes transpordivahendis nende jaoks selle juures nii suur miinus.
VÄITLUSSELTS: Meil on väga hea meel, kui mõned inimesed, kes tahavad maapiirkondades elada, selleks võimaluse leiavad. Paraku näitab statistika, et rohkem inimesi eelistab sealt ära kolida. Kas pooldate mingeid mehhanisme, mis neid seal kinni hoiaksid või sinna suunaksid?
RAAGMAA: Ei! Inimesed lähevad sinna, kus on parem. Aga kolivad ära sealt, kus näiteks enam arsti ja korralikku kooli ei ole. Statistikat tuleb osata lugeda. Viimasel kümnendil on kolinud linna õppima või välismaale tööle 1980ndate beebibuumi põlvkond. Võib arvata, pärast ameti omandamist või siis 20-30 aasta pärast, kui muidugi on veel, kuhu, siirduvad paljud oma kodukanti tagasi.
VÄITLUSSELTS: Kui hakkame ellu viima maakondlikke ettevõtlusstrateegiaid, siis milliseid praegusi kulutusi peaks riik kärpima, et see võimalikuks osutuks?
RAAGMAA: Tegelikult oleks tulnud EL ERDF struktuurivahendid, mis tulumaksu alandamise katteks rehepapi kombel KOIT kavaga omavalitsustele sokutati, just nimelt suunada kohaliku majanduse restruktureerimisele. Ma usun, et EL seda trikki enam läbi ei lase. Ja tegelikult ei ole ettevõtete koostöö arendamine ülepea nii kallis, eeldades vaid toimivaid institutsioone. Mäo liiklussõlm oleks võinud olla veidi tagasihoidlikum ja sellest oleks piisanud päris pikaks ajaks tegusate inimeste rakendamiseks. Rääkimata siis kümnetest sotsinfra ülepaisutatud objektidest. Tänu tsentraliserimiesele on mõisa köis päris kõvasti lohisenud.
RAAGMAA: Oponendid väidavad, et riik ei peaks elukohavahetust vägisi kallutama. Ometi on ta seda teinud, kui on koondanud riigiasutused ja muutnud omavalitsused finantsuutmatuks. Kas te peate seda normaalseks, et inimesed peavad ära kolima, sest kohalik kool ei vasta mingitelegi kriteeriumitele ja teid ei lükata lahti?
VÄITLUSSELTS: Riik on teinud seda sellepärast, et linnas toimuv majanduselu suurendab ühiskonna heaolu rohkem kui maaelu võimalikud saadused. Me peame seda äärmiselt kahetsusväärseks, et inimesed teenuste kehva kvaliteedi tõttu kolima peavad. Ent seda pole põhjustanud riik. Enamik inimesi on juba eelnevalt ära kolinud muudel põhjustel (peamiselt elukutsevaliku oluliselt suurem mitmekesisus linnas), mis on vähendanud maksutulu ja sellest tulenevalt teenuste pakkumise võimalusi.
RAAGMAA: Läheks algusse tagasi. Kuidas ikkagi tagada loodusressursside kasutamine ja vähendada getostumist maakohtades, kui valgekrae, kes võiks kohalikku poliitikat mõistlikult kujundada, on sunnitud pendeldama Viljandist Tartusse või Pärnusse. Kuidas tagada Eestis kohalik demokraatia? Georg Sootla uuringute järgi oli alla 1500 elanikuga omavalitsustes 2005. aasta valimistel 67 protsendil ja 2009. aastal 73 protsendil juhtudest ainuvõim.
VÄITLUSSELTS: Siin on nüüd päris mitu küsimust koos. Proovime neile kõigile vastata. Leiame, et põllumajanduslik suurtootmine ja piirkondliku turismi arendamine on Eestis olemasolevate loodusressursside kasutamiseks kõige efektiivsemad meetodid. Seda teeme me praegu ja teeksime meie plaani kohaselt ka edaspidi. See tähendab, et me ei sunni kedagi linna tööle minema - kui inimene leiab endale maapiirkonnas rakendust, on ju kõik hästi.
LUGEJA RAAGMAALE: Kumb peaks tulema enne - kas riigi toetus ettevõtluse tekkeks ääremaadel või ettevõtjate töö tulemusel loodav lisandväärtus?
RAAGMAA: Üldjuhul ei ole otsetoetusest ettevõttele töökohtade loomise mõttes kasu. Ta ostab näiteks lüpsiroboti ja laseb needki töötajad lahti. Küll on just nimelt oluline kasvatada toodangu väärtust läbi tooteuuenduste või parema turunduse. Näiteks Hiiumaa plastitehased ja Saaremaa väikelaevaehitajad on suutnud end allahankeredelil kõrgemale võidelda või koguni otse lõpptarbijale müüa, mistõttu suudetakse tooteid arendada, tootmist laiendada ja maksta ka paremat palka.
Päris hästi on siin abiks klastrimeede, aga ka näiteks TTÜ Kuressaare kolledž ja teised regionaalsed kõrg- ja kutsekoolid, kes asusid laevaehitajate koostööd vedama. Nii see tarkus ja võimekus kasvabki ja seda on Põhjamaades juba aastakümneid praktiseeritud.
LUGEJA VÄITLUSSELTSILE: Mis valikuvabadusest me rääkida saame, kui maal lihtsalt pole enam teenusepakkujaid - postkontorid, koolid, pangakontorid, poed järjest kaovad küladest ja väikelinnadest.
VÄITLUSSELTS: Meil on ka kahju, et maapiirkondades erinevate teenuste kättesaadavus väheneb, kuid kolmekümnele inimesele postkontori ülalpidamine ei ole mõistlik. See ongi inimeste valikute tulemus. Vabal maal ongi inimeste otsused need, mis ühiskonnaelu struktuuri paika panevad. Siinkohal tasuks mõelda kõigi küsija mainitud funktsioonide ühendamise peale. Hea näide on hiljutine teenuste koondamise algatus Kagu-Eestis.
TOIMETAJA: Suured tänud nii Garri Raagmaale kui Eesti Väitlusseltsile tulise debati eest! Järgnevalt avaldab Postimees mõlema poole lõppsõna.
