Peaminister lubas kunagi viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi sekka. Eesmärk heidab korraga valgust ja varju peaministri väärtuste hierarhiale, kuid ei ole iseenesest taunitav.
Ahto Lobjakas: Eesti oma võimuvertikaal
10. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on taunitav, on asjade tegelik kulg, mis kisub Eestit kuuendaks Balkani riigiks. Seda mitte kliimalt, vaid poliitiliselt kultuurilt. Hääbumas on poliitilise vastutuse komme, millel õhtumaailmas on kandev roll.
Laskumata üksikasjadesse, on Eestis olnud sündmusi, mis nõudnuks ühe või mitme ministri tagasiastumist. Sotsiaalministri juhtum on ere näide Lääne poliitiliste väärtuste vaiksest abordist Eestis. Aga see pole ainus.
Sotsiaalministri poliitiline autism pidanuks ideaalses maailmas viima peaministri väljavahetamiseni puhtalt sellepärast, et tema vastutab poliitilise kaadri kvaliteedi eest. Hoopis suurem süü lasub peaministril aga selles, et ta sanktsioneeris Eesti ametnikkonna politiseerimise. See ähvardab meie inimressursi lõikeserva, haldussuutlikkust, milleta ei tule ka heaolu kasvu. Ametnik, kes kardab võimu, on lihtsalt mutter masinas.
Igal juhul pidanuks peaminister võtma vastutuse pronksöö fiasko eest. Esiteks, peaminister esindab riiki, mis asja kohtusse viis – ja riik kaotas. Teiseks, täitmata on peaministri välja antud veksel huligaane karmilt karistada. Kolmandaks, keegi peab pronksöö eest vastutama.
Öelda aastalõpu teleintervjuus – nagu peaminister seda tegi –, et riigi vääringut ei devalveerita, kuna riigi parlamendi liikmeil läheks kalliks eurodes võetud laene tagasi maksta, tähendanuks läänepoolsemas pealinnas poliitilist enesetappu. Eestis mitte.
Valitsus ei ole siin erand. Tal on vääriline konkurent Tallinna linnavalitsuses, mis juurutab sama kultuuri. Või kultuuritust.
Võrdlus Balkaniga teeb tegelikult Balkanile liiga. Sealsed riigid on faasis, kus euroopastumine toimib reformistiimulina.
Parim paralleel on võtta kohe piiri tagant, Venemaalt. Eestis toimub võimuvertikaali loomine. Võim koondub ja selle raskuskese nihkub altpoolt üles. Poliitiline vastutus muundub vastavalt. Lääne püramiidne, avalikkuse laia tuge eeldav mudel on asendumas samba mudeliga, kus iga tasand vastutab ainult ülemise ees.
Vertikaale on tegelikult kaks, üks Toompeal, teine all-linnas. Läänegrupeering ja idagrupeering, kui kasutada tänaseks elava tähenduse kaotanud silte. Ainsaks opositsiooniks ühele vertikaalile on teine, sest kummagi vertikaali sees jääb opositsioonile üha vähem ruumi. Vertikaalide opositsioon on rituaalne nagu klannivaen ning demokraatlikku toimet sel ei ole.