Kunstnik, külapoisid ja luiskav kompass

Edgar Valter joonistas nood marakratid kindlasti mitmesse pildiraamatusse, ehkki modellidena jõngermannidel tookord õiget püsi polnud.

Ka raamatutel on oma sünnilugu ja saatus. «Noodaspea luiskelood» ilmus tänu Merle Leppiku hoolele. Esialgu oli vaid kimbuke visandeid n-ö lapsesuu rubriigist. Kunstnik sõbrunes suvel kahe mudilasega, kes onule piibujuttu ajasid (Just, ja mitte vastupidi!

Ehkki jutuajamisi saatis usin tubakapruukimine, selle eest kandis vanem vestluspartner hoolt.) ning kelle pajatused Valter mälu järgi üles tähendas ning abikaasalt küsis, kas neist ehk midagi saada võiks. Võiks, aga siis ei saanud. Enne tulid pokud ja teised toredad.

Nüüd võttis Merle Leppik lood ette. «Tahaks uskuda, et mul õnnestus jääda etsvalterlikuks kõigis vajalikes liitmis-lahutamistehetes ja üksikute vahelülide lisamises,» loodab ta raamatu kaaskirjas, mis teose esitlusel Eesti Lastekirjanduse Keskuses ette loeti. Õnnestus küll. Nii hästi koguni, et kui ei teaks, siis ei mõistaks kellegi kõrvalise kohendavat kätt kahtlustadagi.

Pildid tuli nüüd muidugi teisele kunstnikule joonistada anda. Jüri Mildebergi üheksateistkümnel joonistusel ei ole ühtegi last, aga on lood ise. Ja veel midagi. Neid pilte peab mitu korda vaatama, enne kui kõike märkad ning sotti saad, mida kunstnik kujutab ja miks just nii.

Kaanel on kummaline kompass – ida seal, kus tavaliselt põhi, ja kui raamatu keeramisega asju korrigeerida püüad, on ida ja lääs kohad, lipsti, ära vahetanud. Nood vahepealsed ilmakaared aga kannavad enneolematuid tähesümboleid. Üks N näitab vist Noodaspea suunas? Aga ei, nii autori kui raamatu initsiaalid on neis hoopis peidus.

Erinevalt teistest Valteri raamatutest ei ole see muinasjutt. Tõsielujutt hoopis. Ehkki vestlustes väljamõeldisi mitme muinasjutu jagu. Väikesed märgid loovad neile, kes märgata mõistavad, visandi toonasest ajast, mil kodu ja ranna vahel okastraat tõkkeks seatud oli ja suplema minnes sai sinust piiririkkuja.

Nagu muuseas saab selgeks, mis tööd laste ema ja isa tegid, kuidas kooliks valmistuti, et kolhoosis tajuti ohtu oma argisele hüveolule jne.

See oli aeg, kui oli aega. Aega tiigrit mängida, fantaseerida, juttu puhuda, rattaga sõita, lillede liikumist märgata, «Kolme musketäri» lugeda, maasikaid otsida ... vihmaussist boumadu kasvatada. Elu oli rohkem päris ja samas mitu korda poeetilisem. Sai luua ise oma juttudega virtuaalse (mängu)maailma, polnud vajagi arvutit näppida ja telekast ei mõistnud ka puudust tunda, kui nii vahvad vestluspartnerid varnast võtta.

Valter ei tee saladust, et ta ise ongi üks raamatu tegelastest. Kunstnik tuli õigupoolest rannakülla puhkama, aga eks loovinimesel on töö alati kaasas nagu armsam, naine või nõudlik ämm – ei raatsi temast kaugele minna, tuletab meelde ikka veel seina löömata riiulit ja juhib tähelepanu, et naabrinaise mees on palju tublim...

Puhkepauside ajal suunab Valter pilgu merele, aga tema vaatevälja ilmub alati nagu nõiaväel üks või teine kohalik jõngermann. Jutukas pealegi. Aga mis laps selle vanainimesega ikka räägib, temasugustel omad targad jutud. Vaja siis vestluspartnerit kõiksuguste väljamõeldud asjadega jalust rabada, iseennast ka sel moel niti-natike tähtsamaks upitada.

Valter on sedasorti täiskasvanu, kelle eesmärgiks pole last luiskamiselt tabada, vahele võtta. Ta ei esita uurivaid küsimusi mitte kiusu pärast, vaid selleks, et kuulda kõrge lennuga fantaasia tiivasahinat.

Õige hästi mekib raamat täiskasvanutele. Lapsi ajavad lood õige esituse korral lausa lõkerdama. See on kontrollitud. Taaskohtumine Edgar Valteri loominguga teeb hingele pai.

Raamat

Edgar Valter
«Noodaspea luiskelood»
Pildid joonistas Jüri Mildeberg
Elmatar, 2011
64 lk