Äsja Tallinna Ülikooli kirjastuselt ilmunud koguteose «Humanitaarteaduste metodoloogia» koostaja ja toimetaja, ajaloodoktor Marek Tamm tsiteerib uurimismeetodi ja objekti vahelist suhet iseloomustades meelsasti Immanuel Kanti: kogemuslik uurimine ilma teooriata on pime, teooria ilma kogemuseta aga viljatu.
Kogumiku, mille autorite hulgast leiame mitmeid tänase Eesti humanitaaria esinduslikke nimesid, eesmärk ongi näidata, mis on metodoloogiaväljal vahepeal toimunud. Kuna tegemist on siinkirjutaja kolleegiga, siis uudistamisel olen võtnud õiguse Marek Tamme sinatada.
Teadaolevalt on see esimene selline raamat eesti keeles. Saatesõnas mainid, et ajendiks oli mõned aastad tagasi ajakirja Keel ja Kirjandus toimetaja Joel Sanga ettepanek koostada ajakirja metodoloogiaalane erinumber, mille edasiarendusena tulekski võtta ilmunud kogumikku.
Ajaloolase ja kultuuriteoreetiku ning õppejõuna oled ilmselt aga uusimate uurimismeetoditega pidevalt kokku puutunud. Kas ja kuivõrd peegeldub selles teoses metodoloogiline «viimane sõna»?
Kogumik sündis tõepoolest ühest Joel Sanga algatusest 2006. aasta sügisel ja juba algne ülesandepüstitus nägi ette kaardistada humanitaaria uusi arenguid viimastel kümnenditel. Praegune koguteos sisaldab viisteist peatükki viieteistkümnelt autorilt, ja kuigi tulemus ei paku kindlasti ammendavat ülevaadet humanitaarteaduste praegusest olukorrast, siis teatava läbilõike annab see siiski.
Humanitaaria eripära on aga see, et «viimane sõna» võib pärineda sootuks sajandi või kahe tagant, siin ei asenda uus teadmine vana, vaid pigem lisandub senise kõrvale. Seega uue otsimine ei olnud kogumikus esmatähtis, olulisem oli üldpildi loomine ja seostele osutamine.
Sissejuhatavas käsitluses arutled «humanitaarteaduste» enda defineerimise ja redefineerimise üle. Paistab, et viidates Jürgen Mittelstraßile, nõustud võimalusega näha humanitaarteadustes orienteerivaid teadusi. Teisalt leitakse, et just selline funktsionaalne väärtuspõhisus, humanitaarteaduste «pehmus» nihutab nad teaduste väljal perifeeriasse.
Et need nn tõelised teadused on ikka loodus- ja täppisteadused. Kas metodoloogiline väli võikski olla see, mis toob esile «pehmete» ja «kõvade» teaduste vastanduse kunstlikkuse?
Jah, ma ei leia, et humanitaar- ja loodusteadusi peaks eristama nende tähtsuse või õilsuse järgi, vaid mõistlik on lähtuda nende erinevast funktsioonist ühiskonnas. Kui humanitaaria pakub võimalusi maailmas orienteeruda, mõtestada ennast ja ümbritsevat, siis reaalia pakub positiivseid teadmisi, mis aitavad maailmas toimuvat enda valdusse hõlmata.
Humanitaarteaduste missioon ühiskonnas on edendada mõtlemise paljusust, kasvatada empaatiat ja erinevuste mõistmist. Olen nõus nendega, kelle hinnangul ei ole demokraatlik ühiskond mõeldav ilma humanitaarse mõtlemiseta – ilma kriitiliselt reflekteerivate ja empaatilise kujutlusvõimega kodaniketa.
Raamatu esimene osa kõlab intrigeerivalt, «pöörded». Kas see tähendab, et nendesse pööretesse sattunud uurimisobjekt hakkab ka ise «pöördeliselt» välja paistma?
«Pöörded» on viimastel kümnenditel populaarne kujund, millega humanitaar- ja sotsiaalteadustes armastatakse tituleerida uusi metodoloogilisi probleemiseadeid, uusi teoreetilisi platvorme, olgu siis tegemist kognitiivse, ruumilise või performatiivse pöördega.
Ja need «pöörded» on aidanud tõepoolest nii mõnelegi ammutuntud uurimisobjektile uue elu sisse puhuda.
Minu akadeemilise elu kogemus on näidanud, et sageli sõltub «uus» humanitaarteaduste metodoloogias mõne õnnestunud keskse mõiste või kategooria leidmisest, mille ümber siis «keritakse» teoreetiline võrgustik.
Mõnel juhul – teaduslooga sügavamalt kursis olles – osutub uus taasavastatud vanaks või on lausa tagasiminekuks mõne unustatud lähenemisviisi juurde. Kuidas kommenteeriksid niisugust võimalust?
Nagu eespool mainisin, siis humanitaarteadustes on tagasipöördumine vana juurde tavapärane praktika, uus sünnib väga sageli taasavastatud vanast, seega on oma distsipliini ajaloo tundmine võtmelise tähtsusega igale humanitaarile.
Kuid see on tõsi, et humanitaarne mõtlemine saab tihti alguse mõnest mõistest, millest kujuneb uue tõlgendusmudeli nurgakivi, edukas humanitaar peab alati leidma või looma oma mõisted, mille abil uurimisainesele läheneda. Kusjuures mõisted võivad teinekord pärineda mõnest sootuks teisest valdkonnast ja siis on tegemist nn rändmõistetega, mida käsitleb kogumiku kolmas osas.
Metodoloogia on sageli ka koolkondade küsimus. Isegi nende omavaheline võistlus. Ilmselt ei saa siis olla ilmunud teos ettekirjutuseks. Pigem on see mõeldud – nagu ka saatesõna kinnitab – üliõpilaste ja humanitaarteadlaste silmaringi avardamiseks ja meetodialaseks inspiratsiooniks. Või on midagi veel, mis vajaks rõhutamist?
Ma võrdleksin meetodeid humanitaarteadustes tööriistakastiga ehitusel – iga töömees teab, et mida rikkalikum on tema tööriistakast, seda viljakam on tema ehitustöö. Nii ka teaduses – mida rohkem meetodeid, mõisteid, teooriaid uurija tunneb, seda tõenäolisem, et ta leiab konkreetse uurimistöö lahendamiseks kõige adekvaatsemad «tööriistad».
Ka see raamat soovib ennekõike olla väike kontseptuaalne tööriistakast nii tudengitele kui ka teistele humanitaaridest huvilistele.
Ja ikkagi see intrigeeriv küsimus: kas meetod peab kasvama välja uurimisobjektist või objekt meetodist?
Heas uurimistöös käivad need asjad käsikäes, meetod aitab avada objekti ja objekt aitab täpsustada meetodit, ehk Kanti parafraseerides: empiiriline uurimus ilma teooriata on pime, teooria ilma empiiriata aga viljatu.
Uus raamat
«Humanitaarteaduste metodoloogia»
Koostaja ja toimetaja Marek Tamm
Artiklite autorid Toomas Gross, Martin Ehala, Linda Kaljundi, Tiina Kirss, Krista Kodres, Kalevi Kull, Joe Noormets, Eva Piirimäe, Rein Raud, Helen Sooväli-Sepping, Marek Tamm, Peeter Torop, Jaan Valsiner, Tõnu Viik, Märt Väljataga, Haldur Õim
Tallinna Ülikooli kirjastus, 382 lk