Allan Vainola ja Unenäopüüdjad
Igavene suvi
(MBMA EST)
Hinne 4
Nädala plaat
10. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadunud aja muusika
«Tahaks kuhugi, kus vaikne muusika mängib,» tavatses paarkümmend aastat tagasi ohata üks mu sõber ja kolleeg rahvusraamatukogu restaureerimisosakonnas ning heita igatseva pilgu kümneliitrisele piiritusepudelile, mille sisu oli ette nähtud raamatute desinfitseerimiseks.
Tavaliselt lõppes see igatsus kell kolm öösel mingis Kopli keldribaaris, mille menüüs oli Royal + Mehukatti ja seinad kaetud tumepruunide koniauguliste kardinatega. Allan Vainola viimase plaadi kümme lugu on täpselt see vaikne muusika, mida me sel sogasel üleminekuajal taga igatsesime. Aga Vainola, enam-vähem sama aastakäigu mees, polnud neid lugusid tollal vist kirjagi pannud.
Heliliselt domineerivad sel plaadil Vainola laul ja kitarrimäng ning Jaak Lutsoja akordion, saund on hästi akustiline ja suvine. Iga viimane kui kord, kui kõlab teise loo, «Pošumavska ühing» intro, hakkab silme ees jooksma lint mingist ETV vanast vaatefilmist.
Helge, positiivne ja nii naiivne, et võtab vee silma. Pošumavska ühing peaks olema mingi 1920ndatel loodud tšehhide rahvuslik liikumine, guugeldasin teie jaoks. Andres Aule sõnad ei tee kokku ööd ega mütsi, aga kogu laul viib sellest ilgest detsembrist igavesse suvve, mida plaadi nimi lubab.
Teine sama väärt lugu on mu jaoks «Ükskord Elvas», tekst jälle Andres Aulelt. Küllap see on hea, kui muusika mõjul kuskil kuklasagaras video jooksma hakkab. Eks siis läheb korda ja kõnetab.
Alguses ja lõpus raamivad plaati instrumentaalpalad «Hellase kraatri kohal» ja «Ood heinapallidele». Kena kompositsiooniga kogumik, üks tõmbab käima ja teine juhatab välja. Iseenesest poleks mul midagi selle vastu, kui kõiki lugusid, välja arvatud «Pošumavskat» ja «Elvat», saaks kuulata instrumentaalvariandis.
Ehk hakkaks see buugivuugi-rock’n’roll veel paremini pähe. Lihtne, aus ja pretensioonideta. Isiklikel põhjustel jätan ma korduskuulamisel alati vahele Vennaskonnale kirjutatud lood «Taksosõit» ja «Igavest elu lõppevas öös» (mõlema tekstid Mait Vaik), sest nii paksu maailmavalu ei kannata mu küüniline süda lihtsalt välja.
Näpuotsaga antakse kitši kah, ega me nii lihtsameelsed siis kah ei ole. Viitan loo «Kuis kõik jääb» esimestele akordionitaktidele, mis viitavad õrritavalt Krokodill Gena lõõtsmoonikule «Helesinise vagunis».
Eks kohtume České Budějovices, Vainola.