Mart Kadastik: ohtlikud tunded

Kolmapäeval seisid Swedbanki rahaautomaadid Riias hüljatuina üksinduses. Enam ei tahetud neile lähedalegi astuda. Olnuks justkui piinlik. See-eest kogusid pikkust järjekorrad Swedbanki kontorites: inimesed tõid oma raha panka tagasi.

 Pühapäevase hüsteeria vallandajad võivad olla pärit piiri tagant, võivad olla äpardunud Läti pankadest. Nad võivad olla ka Swedbanki töötajad, kes olid vapustatud peatsest koondamisest. Vandenõuteooriale lisab usutavust ründe ajastatus: pangajuhid pidasid eelmisel õhtul jõulupidu ega olnud suutelised olukorrale adekvaatselt reageerima.

Nad pidasid sularaha plahvatuslikku väljavõttu vaid jõuluaegse ostubuumi väljenduseks. Võib ka nii olla, et paanika taga polegi kavandajat. Twitterit, Facebooki ja kohalikku suhtlusportaali Draugiem võis tabada iseeneslik erutusseisund. Asjaolude ja meeleolude kokkusattumus.

Tunnete ülevõim avalikul infoväljal pole midagi Lätile eriomast. Ka külmemates maades on tunded üle keenud. Soomes ei söandatud seagripi hirmu kõrghetkil küsidagi, kas tohutus koguses vaktsiini soetada on mõistlik.

Aasta hiljem kandis Soome riik maha poolteist miljardit doosi kümne miljoni euro väärtuses. Tagatipuks selgusid vaktsiini ohtlikud kõrvalmõjud. Kus oli ja on ajakirjandus? Peame olema rahvaga koos, tõdesid Norra ajakirjanikud pärast massimõrva Utøya saarel.

«Koos» tähendas ka seda, et Norra ajalehed ei avaldanud kuritööst fotosid, mida terve maailm nägi. Norralased ei suutnud neid pilte taluda. Isegi Breiviku nime trükkimine kutsus Facebookis esile irratsionaalse boikotikampaania Norra suurima väljaande VG vastu.

Eesti on Euroopa kõige uskmatum maa. Läti pangapaanika levis Leetu, aga mitte Eestisse. Osalt seetõttu, et ajakirjandus, mis püüab hoida ühiskonna tervet mõistust, on Lätis ja Leedus nõrgem. Ent ka Eesti pole kaitstud usustiihia eest, nagu näitas Veerpalu juhtum. Peavoolu- ajakirjandus sattus ühtäkki ujuma vastuvoolu.

Ajakirjanikud, kes tegid oma tööd kohusetundlikult, olid eksinud ühes, aga väga olulises asjas: nad ei mõistnud inimeste tundeid. Ei mõistnud seepärast, et neil oli aega šokk läbi elada (ajakirjanikud kuulsid positiivsest A-proovist mitu nädalat varem), rahval mitte. Seepärast tundus tavapäraselt umbusklik ajakirjandus rahvale ebaõiglase ja julmana.

Maailmas, mida üha enam haarab tunnete meelevald, on ka ajakirjanduse asend muutunud. Senine sütitaja võib enda tahte vastaselt osutuda süütajaks. Isegi tõest võib sündida palju kahju, kui seda esitada vääral viisil. Kõnnime mitte munade peal, nagu papa Jannsen, vaid miiniväljal.