Urmo Kübar: DASA-pisi demokraatlikumaks?

«Võtke teatavaks, et teie nägu ma siin majas enam näha ei taha!» põrutas Lia Laatsi kehastatud ema-lendur «Noores pensionäris» Ervin Abeli mängitud õnnetule nimitegelasele. «Aga miks te peaksite siis oma nägu olema? Teil on ju palju nägusid!» lohutas tütar Marika teda hetk hiljem.

Samasuguse «teise näoga» plaanivad rahva ette ilmuda Eesti parlamendiparteid, kui riigikogu võtab vastu kavandatavad muudatused erakonnaseaduses, mis annab neile neljale õiguse asutada enda juurde riigilt raha saama hakkavad demokraatia arendamise sihtasutused ehk hellitavalt DASAd.

Eelnõu seletuskirja 13 leheküljelt on raske leida veenvat põhjendust, miks selliseid DASAsid vaja on.

Esiteks saavad erakonnad niigi riigilt raha, kokku 5,4 miljonit eurot aastas. Kui see pole selleks, et edendada demokraatiat ja levitada oma maailmavaadet, siis milleks veel? Eestis on vähe vabaühendusi, keda riik niisama heldelt rahastaks, ja mitte ühtegi teist, kelle puhul seda tehtaks sama lõtvade taotlemis- ja aruandlustingimustega. Fakti, et parteidele sellest rahast kõikide soovide täitmiseks ei jätku, ei saa pidada lisaraha-argumendiks.

Teiseks, mitte ükski uuring ei näita, et Eesti demokraatiahariduse suurimaks probleemiks oleks poliitiliste ideoloogiate (jäägu siinkohal kõrvale küsimus, milline on ideoloogiate ja olupoliitikate vahekord tänastes parteides) ja erakondade ajaloo napp tundmine, millega DASAd plaani järgi tegeleksid.

Pigem räägitakse neis arutleva demokraatia nõrkusest ning vähestest oskustest ja valmisolekust oma õiguste eest seista, seda eriti niisuguste gruppide puhul nagu madalama elatus- ja haridustasemega inimesed ja mitmesugused vähemused.

Kolmandaks, demokraatiaks vajalike väärtuse ja oskuste edendamisega nii meil kui ka mujal tegelevad Eestis sajad vabaühendused (vt infokasti). Enamik neist tegutseb projektipõhiselt ja saavutaks stabiilsema rahastamise korral kindlasti paremaid tulemusi. Kodanikuühiskonnas ei pea riik looma uusi organisatsioone seal, kus inimesed juba ise aktiivselt ja hästi tegutsevad, vaid pigem neid tegutsejaid toetama.

DASAde loomises võib hoopis näha kaigaste loopimist selliste tegutsejate kodaraisse. Jah, eelnõust selgub, et muud riigi või kohaliku omavalitsuse raha ei tohi DASAd saada, ent piirang ei kehti Euroopa Liidu raha suhtes. Võib arvata, et riigi kindel tugi annab neile euroraha taotlemisel teiste ees ­eelise. Peljata maksab aga ka teiste seniste riigi demokraatiahariduseks mõeldud rahastusvõimaluste kärpimist põhjendusega, et DASAd juba saavad selleks raha.

Kuigi sõnades kõik suured vabaühenduste sõbrad, on erakonnad praktilistes küsimustes ikka seadnud ennast teistest ülemaks, lähtudes justkui alarõhus lennukisalongi loogikast, et esmalt tuleb hapnikumask pähe tõmmata endale.

Võib arvata, et ilmtingimata ei käigi jutt uute organisatsioonide loomisest, vaid vajalike ümberkorralduste järel nimetatakse DASAdeks erakondade juures senigi tegutsenud sihtasutused ja MTÜd, nagu Liberalismi Akadeemia oravaparteil.

Jättes kõrvale mõned kahtlused, et nende kaudu käib erakondade varjatud rahastamine, on nad seni põhimõtteliselt hankinud raha nii nagu teisedki vabaühendused: projektitoetustest, annetustest, oma majandustegevusest. Põhjust nende viimiseks stabiilsele riigi leivale võiks olla siis, kui nad on näidanud oma töös teistest ühendustest paremaid tulemusi, aga niisuguseid fakte pole keegi esitanud.

Keerulisi aegu on DASAdega seoses oodata valimiste eel. Eelnõus seisab, et DASA tegevus ei või olla suunatud emaerakonna eesmärkide saavutamisele ehk see ei tohi osaleda valimiskampaanias, konkreetse partei või poliitiku promomisel. Seda kontrollib sihtasutus ise ning hiljem erakondade rahastamise komisjon. Jõudu neile hindamisel, kas IRLi kandidaadi artikkel konservatiivse maailmavaate eelistest on kampaania või ideoloogia levitamine!

Lubadus DASAsid asutada jõudis valitsuse tegevusprogrammi koalitsiooniläbirääkimistel, ilma et oleks olnud kummagi erakonna valimislubadus. Käed püsti, Reformierakonna ja IRLi valijad, kes hääletasid nende poolt selleks, et saada niisuguseid sihtasutusi!

Tänapäevases demokraatlikus ühiskonnas ei eelda valitsejad, et neile on antud mandaat teha mida iganes, selleks räägitaksegi niisuguseid küsimusi avalikkusega valitsemise ajal läbi. Kui erakonnad seda ei tea, siis on vabaühendused valmis neid demokraatia küsimuses harima. Muide, täiesti tasuta.

Valik vabaüheduste tegevusi
Näiteid Eesti vabaühenduste demokraatiahariduse-tegevustest
•    Patsientide esindusühing ja teised huvikaitseorganisatsioonid aitavad inimestel seista oma õiguste eest, seda nii poliitika­kujundamisel kui vajadusel ka kohtus.
•    Noorteühendused veavad kohalikke noorte osaluskogusid, korraldavad valimiste ajal noortele varivalimisi ja viivad läbi parlamendisimulatsioone, kus tutvustatakse ka poliitilisi ideoloogiaid.
•    Väitlusselts õpetab nii noori kui ka täiskasvanuid oma väiteid põhjendama ja demagoogiat ära tundma, et aruteludes jääks peale tugevam argument, mitte tugevama argument.
•    EMSLi «valimiste valvurid» tutvustasid head valimistava, Teenusmajanduse Koda hea õigusloome tava.
•    Ühing Korruptsioonivaba Eesti õpetab märkama korruptsiooni ja sellele vastu seisma, tegeledes nii avaliku võimu, äriühingute kui ka kohtutega.
•    e-Riigi Akadeemia korraldab e-demokraatia koolitusi pea kõigis maailmajagudes ja riikides, nt Gruusia, Kosovo, India, Mongoolia, Sambia, Albaania jne.
•    Avatud Eesti Fond korraldab demokraatianädalat nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides, kus vabaühendused, teadlased ja ajakirjanikud räägivad sõnavabaduse, inimõiguste ja vähemuste teemal ning viivad õpilastega läbi arutelusid demokraatiast koolis, peres, kodukohas jne.
Allikas: vabaühenduste liit EMSL