Kultuuripealinna aasta saab peagi läbi. Me valmistusime selleks suure hoole ja kirega. Võibolla oli enne seda Eesti ja Tallinna jaoks samasugune tähtaasta 1980, kui Tallinnas toimus Moskva olümpia purjeregatt. Siis ehitati Tallinnas väga palju – Olümpia hotell, TOP, linnahall, teletorn...
Neil kõigil on olnud aastakümneid pärast olümpiamänge oluline roll nii kohalikele elanikele kui väliskülalistele kvaliteetse vaba aja veetmise võimaluste pakkumisel. Kultuuripealinn tiivustas eesotsas ajaloomuuseumiga mitmete uute kultuuriobjektide rekonstrueerimist ja ka linna heakorraprojektide elluviimist just selleks aastaks.
Ehitusturu raskuste tõttu neist erilisemad – meremuuseumi vesilennukite angaarid ja Tallinna teletorn – paraku ei valminud esialgsete plaanide kohaselt. Kuid kõigi nende projektide mõte ei ole kindlasti end vaid ajutiselt särama lüüa. Nüüd ei tohiks aga meie hoog raugeda.
Põhuteatri loonud NO99 juhi Tiit Ojasoo mõte, et lennukate ideedega teater enam samas vaimus jätkata ei saa (kui raha juurde ei anta), teeb kurvaks ja nõutukski. Me oleme olnud varmad arvustama Nõukogude aega, kui kõike tehti kampaania korras, kuid sarnane emotsioon võib jääda ka kaasajast, kui sellele hiljem tagasi vaadata.
Eelkõige kultuuripealinnast 2011, kui me alustatu pooleli jätame. Kultuur koosneb lisaks inimestele, ideedele ja loomingule ka hoonetest, kus kultuuri teha, ja mis oma olemasoluga on kultuuri osad. Me võime ju mõelda, täis kõht on tähtsam kui teater, kuid vahel on just teater see, mis aitab täis kõhu tuua.
Kõigil suursündmustel, mis ühes linnas või riigis aset leiavad, on keskkonda arendav roll. Londoni ja Sotši olümpiaks ehitatakse ja renoveeritakse palju hooneid ja rajatisi. Samas jäävad ehitised alles ka pärast olümpiat ning toovad mõlemasse kohta uusi üritusi. Millised võiksid olla Tallinna ja Eesti järgmised tähtaastad ja sündmused, mis meid ühiselt pingutama sunnivad?
Kuigi Otepää MK-etapp võib kaduda, on meil ometi suurepärane Tehvandi spordistaadion, kus saame nautida omade sõitu ja olla avatud uutele võimalustele. Sündmused sunnivad pingutama ja arendama. Selleks et majandus kasvaks, on vaja hoogustada tarbimist. Parem siis, kui see tarbimine ja raharinglus on intelligentne ja kultuurne.
Isegi kui spordivõistlust vaadates joob külaline ühe õlle, toetab ta sporti vaadates ka sporti. Kultuuri ülesanne on lisaks meelelahutusele, pärandi talletamisele, rahva harimisele jne kindlasti ka nutikas majanduskasv. Iga kultuuriürituse eesmärk ei ole teenida maksimaalset piletitulu, kuid kui kultuuriüritus teenib piletitulu, on see ühiskonnale kindlasti edendavam, kui ta seda ei teeni. Eestil ei ole väga palju võimalusi «raha koju tuua».
Turism on selleks üks paremaid viise. Meil ei peagi Tallinnas olema Londoni Towerit või Madame Tussaud’ vahakujude muuseumi – olles nutikad, suudame pakkuda põnevat oma külalistele ja tegelikult ka iseendale. Oluline on lisaks hoonete rekonstrueerimisele luua neile ka sisu, mis intrigeeriks, lahutaks meelt, jagaks teadmisi.
Hea näide on siin kindlasti «Kultuuritegu 2011» tiitli pälvinud Viru hotelli KGB-muuseum. Kui kulutaksime rohkem raha kodus, võiks olla asjad paremini. Praegu on sageli nii, et need, kellel raha natukenegi on, viivad selle Londonisse, Pariisi või Stockholmi, ning kellel ei ole, ei ole seda isegi nii palju, et minna Kumusse või tulla avatavasse teletorni.
Eestlaste kultuurse sisetarbimise hoogustamise kõrval peame seda «müüma» ka naabritele. Leedulastele ja lätlastele oleme siiski suhteliselt tundmatu maa. Soomlastele oleme huvitavad suhteliselt madalate hindade ja kunagise raudse eesriide müütide/nostalgia tõttu, kuid Balti naabritele pole sellest kasu – hinnad samad, taust sama.
Müüdid murduvad ka – nagu on juhtunud näiteks Riia loomaaiaga. See ei ole meile enam nii huvitav kui 30 aastat tagasi. Kõik ei peagi ülieriline olema – ka sellest väsib –, kuid ei tohi olla ka igav.
Olemasolevad ja valmivad kultuuritemplid peavad elama aktiivset elu, olema lugude jutustamise ja sündmuste toimumise kohaks. Värskenduskuur või uus atraktiivne hoone mõjub kui kena pakend, mis aitab tähelepanu tõmmata ja head sisu müüa pikka aega.