Kui Heete Simm kaks kuud tagasi Tallinna Rahumäe arestimajast vahi alt vabastati, siis ei lahkunud ta sealt solvunult. Ta hoopis tänas eraldi kõiki temaga seal veedetud pooleteise kuu jooksul kokku puutunud arestimaja ametnikke.
Simmi needus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arestimajast lahkumine on igale seal viibinud inimesele tavaliselt kerge. Nüüd aga seisab sel riigireetmisele kaasaaitamises kahtlustataval väikest kasvu naisterahval ees emotsionaalselt palju raskem hetk. Ta peab tööle naasma teadmisega, et politseiameti koridorides liikudes võidakse teda ikka selja tagant kõõrdi vaadata ja taga rääkida. Ilmselt nii juhtubki.
Postimees ei tea, kas Heete Simm on selles riigireetmisloos süütu kannataja – nagu ta ise väidab – või hoopis hunt lambanahas. Tahaks uskuda, et esimene, sest igas inimeses tuleb ennekõike näha ja eeldada head. Seni kuni pole tõestatud vastupidist, ei saa võtta Heete Simmilt võimalust naasta tasapisi normaalsesse ellu.
Küll aeg annab hiljem arutust.