Arvestades, mis puuetega inimeste toetuste maksmise ümber eelmise aasta lõpust on toimunud, arvan ma, et sotsiaalminister Maret Maripuu pole oma ülesannetega toime tulnud. Ta küll väidab, et ei teadnud, mis toimub allpool, kuid vastutab ju ikka juht.
Kas Maripuu peaks tagasi astuma või ei, on poliitiline otsus, mida ei pea tegema ega saagi teha puuetega inimeste organisatsioonid. Kogu see teema on rakendatud poliitilise võitluse rakkesse ja see pole enam meie pädevus.
Mind huvitab palju rohkem, millised järeldused Maripuu toimunust teeb.
Ta ütleb, et on võtnud õppust ja teeb selles osas ministeeriumis muudatusi. Iseenesest on see kiiduväärt – lihtne oleks tal ju panna uks oma selja tagant kinni ja minna tagasi riigikokku. Teistpidi mõeldes on ju õige, et juht, kelle juhtimisel probleem on tekkinud, need ka lahendab.
Töövõimetuspension ja puudetoetused määratakse tähtajaliselt. Nüüd aga muutus süsteem tööealiste puudega inimeste jaoks 1. oktoobrist totaalselt – rakenduma pidanuks programm, mis inimese ja arsti antud andmeid töötleb.
Miks ei käivitunud, neid selgitusi ja vabandusi kuulsime esmaspäevasel ministeeriumi pressikonverentsil. Mida peab arvama puudega inimene, kellele jagatakse otsesest allikast teavet alles kolm kuud hiljem?
On ju mõistetav, et kui inimene elab palgapäevast palgapäevani, siis ta ka planeerib oma elu vastavalt. Usutavasti ründaksid kõik palka saavad inimesed, ka ministeeriumi töötajad, asutuse raamatupidamist juba järgmisel päeval, kui neil raha millegipärast saamata jääb.
Puudega inimestel on sama lugu: millal pension-toetus tuleb, on teada ja kuludki sellele vastavalt arvestatud. Ja siis äkki on inimene rahaliselt nullis, mingit toetust ei tule ja selgitust ka mitte. Mida peab inimene sellises olukorras tegema või mõtlema? Eluasemekulud tahavad katmist, rohud ostmist ja süüagi tahaks.
Nii mastaapseid tehnoloogilisi muudatusi tehes pidi ju kusagilt, mingil hetkel näha olema, et see ei rakendu. Miks ei olnud varuplaani? Tehnoloogia võib ikka alt vedada, ent kannatavad ju inimesed.
Meie liiduni pole jõudnud mitte ükski ametlik informeeriv teade, ei enne 1. oktoobrit ega pärast. Meiegi saime oma esimese info lehest. Võib ju arvata, et sotsiaalkindlustusameti ametnike telefonid olid hädakõnedest punased ja arusaadavalt ei jõua ametnik igale puudega inimesele personaalselt teatada, mis ja kuidas.
Ministeeriumil oleks olnud teavitamiseks mitu võimalust – pressiteated, info nii oma kui sotsiaalkindlustusameti veebis. Jagada infot puuetega inimeste organisatsioonidele – meil on oma kodulehed, oma listid, info oleks levima hakanud ja inimesed oleksid vähemalt teadnud, mis toimub.
Veel segas mind kogu selle asja juures ametnike hämamine. Kuulan kellegi ametniku intervjuud sel teemal ja ta teatab seal üsna muretul häälel, et see puudutab
ainult tööealisi invapensioni ja puudetoetuste saajaid.
Jääb mulje, et muret justkui poleks – inimene käib ju tööl, nii et leivaraha peaks jaguma. Tegelikult käib puudega inimestest tööl vähem kui 20 protsenti. Mis tähendab, et enamik elab riigi toetustest.
Nii et võib ette kujutada, et täiesti üksi hakkama saama pidavad puudega inimesed võisid olla lausa meeleheitel.
Teine häiriv aspekt selle juures oli igasugune empaatiavõime puudumine. Tartu linn näiteks teatas probleemi ilmnedes, et nemad ei trahvi ühissõidukis neid, kelle puudetõend on
aegunud. Samuti teatas Tallinn, et invataksoteenus jätkub segadusele vaatamata.
Ent riik ei püüdnud tagajärgede leevendamiseks midagi teha. Oleks olnud kena kuulda, et riik pöördub suurfirmade (nt Elion, EMT, Eesti Energia) poole palvega arvestada, et puudega inimene pole oma toetust saanud ja seepärast maksmata arvete eest teenust mitte peatada ning viivist mitte arvestada. Midagi oleks kindlasti olnud võimalik ära teha.
Tegemist on ju 7000 inimese murega, mitte 7000 tonni kaubaga, mis jäi kuskile toimetamata ja mille eest nüüd kaks vastutajat noomituse saavad. Ja küsimus polegi selles, kas inimesi oli paarkümmend, paarsada või seitse tuhat. Tegemist on inimestega ja inimesed väärivad igal juhul väärikat kohtlemist, mitte tunnet, et neist on üle sõidetud. Riigi maine puudega inimeste silmis on kindlasti kannatada saanud.
Meie kodanikena peame olema seaduskuulekad: kui keegi maksude tasumisega hilineb, siis tuleb selle eest kohe viivist maksta. Ma arvan, et oleks õiglane kehtestada samasugune nõue ka vastassuunas – kui riik hilineb oma kohustuste täitmisega, peaks ka tema selle viivisega hüvitama. See on juba seadusandja teema.
Meie liit on nüüd jõudnud pideva torkimisega sinnamaani, et riik lubab kompenseerida väljamaksete hilinemisega tekkinud otsesed kulud, mida inimesel on võimalik tõendada. Asi seegi!