/nginx/o/2012/03/08/1003526t1he914.jpg)
Esimene kristlikus maailmas hästi tuntud rahvaloendus toimus juba Kristuse sünniaastal, kui Joosep läks oma sünnilinna, et ennast ja oma mõrsjat üles kirjutada. Arenenud maades on loendusi korraldatud perioodiliselt juba mitu sajandit, Eestis alates 19. sajandi lõpust. Seda, et rahvaloendusi tuleb korraldada kogu maailmas regulaarselt, enam-vähem samaaegselt ja ühtse programmi järgi, mõistsid teadlased juba 20. sajandi algul, kui selgus, et maailma rahvastik kasvab ootamatult kiiresti.
Võiks küsida, mis juhtub maailma rahvastikuprognoosiga siis, kui pisike ja vaene Eesti loobub oma andmete esitamisest? Kui lugeda loendusest loobumiseks sobivaks ettekäändeks riigi või rahva vaesust, siis jääks loendus tegemata suuremas osas maailmast. Samas püütakse loendust võimalikult hästi korraldada ka nendes maades, kus suurel osal inimestest pole ei katust pea kohal, kvaliteetset joogivett ega igapäevast leiba. Ka riigi väiksus pole argument – loendusi korraldatakse ka tillukestes saareriikides keset ookeane.
Kas loendusel osalemine või mitteosalemine võiks olla mõõdupuu, mis näitab inimeste lojaalsust riigivõimu ja valitsuse suhtes? Tänapäeval ei korraldata loendusi üheski riigis valitsejate tahte järgi. Küsimused ja vastusevariandidki on rahvusvaheliselt kokku lepitud (et andmed oleksid võrreldavad ja koos analüüsitavad). Tõsi, arvestades riikide erihuvisid ja traditsioone, on võimalik lisaks loenduste rahvusvaheliselt kohustuslikele küsimustele esitada ka täiendavaid küsimusi, kuid need lisatakse siiski pigem teadlaste kui poliitikute soovil.
Õnneks on suurem osa inimestest alati aru saanud, et loendusest keeldumine tekitab probleeme ja lisatööd vaid loendusmeeskonnale ning on olnud loendustel koostöövalmid. Loendusest keeldumine on karuteene eelkõige inimestele endile: selle tulemusena neid (aga ka nende huvisid) Eesti rahvastikus ei arvestataks ning oleks löök allapoole vööd ka praegustele ja tulevastele teadlastele ja analüütikutele, kes loendusandmeid analüüsivad.
Kõigi rahvaloenduste puhul on väga oluline küsimus, kes võib rahvaloenduse andmeid kasutada? Siin on vastus üheselt selge – andmeid kasutatakse üksnes statistika tegemiseks, neid ei anta välja ühelegi asutusele ega eraisikule, ka mitte rahvastikuregistrile, kohtule ega ühegi isiku lähisugulastele. See tähendab seda, et kõik loendustulemused esitatakse avalikkusele vaid koondtabelitena, millest pole võimalik ühegi konkreetse isiku kohta mitte midagi välja lugeda.
Kuigi loendusel kogutakse andmed isikustatult (nii on see kogu maailmas), eraldatakse töötlemiseks isikut tuvastavad andmed tema ankeedivastustest. Seega andmete töötlejad ei näe loendatud inimeste ankeete koos nende nimede või teiste isikut tuvastavate andmetega. Ka loendajate arvutites krüpteeritakse ankeedid ja neid tagantjärele avada pole võimalik.
Kuivõrd on rahvaloendus eraelus nuhkimine? Niihästi leibkonna kui ka isikuankeedid sisaldavad eraelu puudutavaid küsimusi – perekonna ja leibkonna koosseisu, perekonnaseisu, haridust, töökogemust ja töötamise kohta, rännet. Kõike seda küsitakse enamikus maailma maades ja kindlasti kõigilt Euroopa elanikelt. Eesti traditsioonide kohaselt on lisatud veel küsimus rahvuse ja emakeele kohta, esmakordselt küsitakse kohaliku murdekeele oskust; seda soovisid kohalike kultuuriruumide esindajad ise. Traditsiooniline on ka küsimus usu kohta, kuid sellele vastamine on vabatahtlik.
Loenduses ei küsita sissetulekut, kuuluvust organisatsioonidesse ega poliitilisi eelistusi, ka mitte rassi ega nahavärvi, ka mitte haigusi. Kui mõnele küsimusele vastata ei osata, on üksikküsimustele võimalik vastamata jätta. Aga see, et vastates kõigile loenduse küsimustele «ei kommenteeri», oleks loendamise kohustus täidetud, on siiski eksiarvamus. Rahva ja eluruumide loendamine ei ole formaalne, vaid sisuline ülesanne, mille eesmärk on luua praegusest Eesti rahvastikust tervikpilt, mida saab kasutada meid kõiki puudutavate otsuste tegemiseks täna ja tulevikus.
Artikkel on kirjutatud vastulausena Kristiina Treteri eilses lehes ilmunud lugejakirjale, mis küsis, kas rahvaloendust võib käsitleda eraelu ja privaatsuse rikkumisena.