Elamislubade skandaali kõrval ei tohiks me unustada, et Kremli ambitsioonid lõhkuda lääne julgeolekuorganisatsioone pole kuhugi kadunud, kirjutab julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross.
Eerik-Niiles Kross: isamaa armid
6. detsember 2011, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Duumavalimiste esialgsed tulemused Venemaal näitavad Putini partei suhteliselt nõrka tulemust. Paljud rõõmustavad. Paljud räägivad, et Venemaal edeneb demokraatia. Valitsev klikk olevat hädas ja rahvas hakkavat Ühtse Venemaa kõikvõimsuses kahtlema.
Osaliselt see ongi tõsi. Aga kas see on Eestile mõni kuu enne Vene presidendivalimisi hea uudis, selles ei saa liiga kindel olla. Praegu ei ole vaatamata suhtelisele ebaedule duumavalimistel ühtki indikatsiooni, et meid ei ootaks 12 aastat Putini uut valitsemisaega idanaabri juures. Küll on märke, et vähemalt selle valitsusaja alguseni, aga suure tõenäosusega ka esimeses etapis ootab Putinit senisest märksa keerulisem sisepoliitiline olukord ning märksa nõrgem Euroopa ja USA tähelepanu.
Kui Vladimir Putin 2000. aasta jaanuaris presidendiameti üle võttis, esitas ta oma julgeolekupoliitilise plaani Vene Föderatsiooni uues julgeolekukontseptsioonis, mis sai allkirja kümme päeva pärast võimuvõttu. Suur osa tollasest plaanist on täidetud. Venemaa on saavutanud ühe globaalse jõukeskuse staatuse, kellega tuleb tõsiselt arvestada. «Unipolaarne» USA-keskne julgeolekutasakaal on kadunud, Venemaa mõjuvõim lähivälismaal ja Lääne-Euroopas on oluliselt kasvanud. Tehtud on arvestatavaid ja mitte päris edutuid katseid nõrgestada USA juhitud lääne julgeolekuarhitektuuri. President Medvedevi hinnangul õnnestus Venemaal koguni peatada NATO laienemisprotsess.
Putini uue võimuperioodi eel on hakanud saabuma signaale tema plaanist järgmiseks 12-aastakuks. Laias laastus paistab eesmärk olevat endise Nõukogude Liidu territooriumil Vene majandusliku ja poliitilise mõjuvõimu tugevdamine ja tsementeerimine, mingisuguse uut laadi liidu loomine, mida Putin nimetab Euraasia Liiduks. Lühidalt on tegemist 21. sajandi impeeriumiga. Õhustiku arengut illustreerib hästi Vene välisministeeriumi äsja üllitatud ajalootõlgendus, kus Balti riikide Nõukogude Liitu astumise osas ollakse puhtstalinlikel seisukohtadel.
Algatuseks surus Putin läbi tolliliidu SRÜ riikidega, otsustas Ukrainaga üle minna dollaripõhiselt kaubanduselt rublapõhisele ning lasi president Medvedevil teatada, et Venemaa väljub strateegiliste relvade vähendamise lepingust USAga ja paigutab Kaliningradi keskmaaraketid, kui USA ei loobu Iraani-vastase raketikilbi rajamisest Euroopasse. Euraasia Liidu raamistikus Kreml Balti riikidest esialgu ei räägi.
Mis on aga Putini plaan selle Nõukogude Liidu osa suhtes, mis on justkui jäädavalt Vene otsesest mõjusfäärist väljunud, on aga NATOs ja Euroopa Liidus? Ma usun, et plaan on kahetine. Ühest küljest algab peagi arvatavasti mõjutustegevus Balti riikide hiilivaks integreerimiseks Euraasia Liitu. Seda ei saa praegu lugeda liiga ohtlikuks, ent mida ebastabiilsemaks muutub Euroopa majandus ja nõrgemaks eurotsoon, seda suuremad kiusatused tekivad siinsetel ärimeestel ja poliitikutel Euraasia Liidu ahvatlusi katsetada. Andma peaks ju Venemaale ainult natuke suurema sõnaõiguse meie julgeoleku- ja välispoliitilistes otsustes, vastu saaks aga ärivõimalusi ja majanduskasu. Vähemalt näiliselt.
Hoopis tõsisemaks ohuks peaksin venelaste mitte kuhugi kadunud kavatsusi nõrgestada neid lääne julgeolekuorganisatsioone, kus Venemaal pole otsest sõnaõigust. Nagu president Medvedev ütles: NATO laienemine peatati Gruusia sõjaga. Terve Ida-Euroopa arvab aga endiselt, et neid kaitseb NATO artikkel 5. Lähemad aastad saavad Eesti julgeolekule olema kõhedusttekitavad. Kui Putin peaks otsustama näidata, et NATO artikkel 5 ei toimi – sest mis võiks olla parim viis tõestada NATO kasutust, ajast ja arust olemist –, on väga ebameeldiv olla nõrk NATO liige Vene piiril.
Vaadates Läti olukorda, tundub meie seis päris hea. Ent kui Lätis tekib mõni oskuslikult instseneeritud kriis, millega seoses leiavad venelased võimaluse tulla olukorda oma rahuvalvejõududega stabiliseerima, seisab NATO, aga eriti Eesti ees rida ülitõsiseid küsimusi. Ma loodan, et Eesti vastavad asutused ja poliitikud tegelevad riskianalüüside ja plaanidega, mis seesuguseid stsenaariume ennetaksid. Ent suur osa Brüsselis, Washingtonis ja euro ümber toimuvast on meie kontorolli alt täielikult väljas.
Viimasel nädalal on jäänud küll mulje, et Eesti suurim julgeolekuoht on 147 Putini võimu alt pääseda üritavat Vene ärimeest, kellele Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach aitasid elamisloa hankida. Selline kanapimedus on hirmutav.
Elamislube tuleb muidugi anda läbimõeldult ja poliitilise korruptsioonita. Riigikogu liikmed peavad silmas pidama, et nende ükskõik kui seaduslikku tegevust ei saaks kasutada relvana rahvusliku erakonna lõhkumiseks ja väheste riiklikult mõtlevate inimeste sundimiseks tegelema kõrvalisega. Nüüd väidetakse juba, et julgeolek oleks kuidagi paremini tagatud, kui ministrid hakkaksid tagasi astuma, valitsus vahetuma või erakonnad lagunema.
Niisugused sisepoliitilised naginad ei tohi juhtida tähelepanu kõrvale päris probleemidelt. Sellest loost jäävad ja peavadki jääma Isamaa näole väikesed armid. Aga see peaks olema kõik. Elamislubade skandaal näitab kujukalt, kui lihtne on hanitada Eesti avalikkus andunult tegelema oma prügikastipõlenguga, samas kui naaberküla on juba leekides.
Mõni aeg tagasi arvasin, et Eestil on aeg ja eestlastel mõtet luua uus rahvuslik erakond, teha ometi kord «päris eesti asi». Täna arvan ma, et selleks pole enam aega. Tuleb hakkama saada sellega, mis meil on, ja katsuda seda jõuliselt parandada. Praegused kaklused meenutavad eesti vanemate vaidlusi madisepäeva lahingu eel. Keegi tahab teha koostööd venelastega, keegi rootslastega, keegi saarlastega koostööd ei tee, aga sakslased on ukse taga. Ma loodan, et madisepäeva lahingut ei tule, aga aeg on selleks eelmisest korrast oluliselt paremini valmis olla. Presidendivahetuseni Venemaal on jäänud kolm kuud.
Eerik-Niiles Kross kandideeris kevadistel valimistel erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas riigikokku, eilsest on ta Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liige.