Ahto Lobjakas: Vene maagaasist ähvardab saada kasvaja Euroopa kehas

Väljaspool Euroopa Liitu, Ida-Ida-Euroopas, on gaas poliitilistes mängudes üha määravama tähtsusega. Gaasitransiit täidab Ukraina, Valgevene ja Moldova riigikassat. Riikide enda gaasivajadus ja sõltuvus transiidituludest seob neid üha tugevamalt Venemaa külge.

 

Poliitiliste valikute horisont kuivab kokku, gaasitulu muutub dikteerivaks (vaadakem Valgevene jänesehaake Moskva ja Brüsseli vahel), kombitsaid ajab poliitiline korruptsioon.

Vene gaas on üks põhjus, miks Ukraina ühiskonna areng juba aastaid paigal tammub, ning kontroll transiidi üle on üks teravamaid tüliküsimusi president Viktor Juštšenko ja peaminister Julia Tõmošenko reformijõude halvavas võimuvõitluses. Just Juštšenko lähikonda seostatakse väga kahtlase taustaga firmaga RosUkrEnergo, mis vahendab Vene gaasi transiiti läbi Ukraina.

Viimaste päevade mäng gaasikraaniga on Euroopa Liidu kannatuse proovile pannud. Eesistuja Tšehhi Vabariigi eilne deklaratsioon paneb süü gaasitarnete katkestuste eest korraga nii Venemaale kui ka Ukrainale, nõudes mõlemalt «kohest» lahendust. Tšehhi peaminister Mirek Topolánek ähvardas ühtlasi kutsuda Venemaa ja Ukraina liidrid erakorralisele tippkohtumisele.

On karm tõde, et Venemaa krutskid ei üllata Euroopas kedagi. Uus on aga nüüdne avalik pettumine Ukrainas. Seda eriti Ida-Euroopa riikide seas, kelle esindajaist nii mõnigi üleeilsel ELi suursaadikute kohtumisel Brüsselis kurtis, et nii Moskva kui Kiiev manipuleerivad ELiga. Isegi kui see on puhtalt ELi pealinnu väisavate Gazpromi juhtide lobitöö saavutus, ei ole vastutuse hägustumine gaasikriisi eest Ukraina jaoks hea märk.

Gaasihädad ei ole hea märk ka ELi Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks. Need tuletavad meelde riikide jätkuvat sõltuvust Moskvast. Näiteks Bulgaaria, mis saab sada protsenti oma gaasist Venemaalt, teatas oma kodanikele eile hommikul, et tarnete täieliku peatumise tõttu jätkub gaasi nende vajaduste rahuldamiseks vaid üheks päevaks. Suuremaid või väiksemaid probleeme on tarnetega olnud kõigil Ukraina transiidist sõltuvatel riikidel Kreekast Poolani.

See sõltuvus, mida ilmselgelt pole võimalik ettenähtavas tulevikus kõrvaldada, on järjekordne faktor, mis lahutab «uut» Euroopat «vanast». ELi vanade olijate jaoks tähendavad gaasisõltuvuse ja Venemaa parandamatuse faktid kokku, et Ida-Euroopal tuleb reaalsusele näkku vaadata. Uued riigid usuvad aga, et EL peaks ridu koondama ja ühiselt Venemaale vastu astuma.

ELi eilne deklaratsioon võttiski üsna ultimatiivse tooni, kuulutades tekkinud olukorra «talumatuks». Kuid ultimaatumi praktiline väärtus on kardetavasti minimaalne.

ELil lihtsalt pole hoobasid, millega Moskvat survestada. Kaalul võib küll olla Venemaa usaldatavus tarnijana, kuid lähemas tulevikus ei ole realistlik, et EL võiks Venemaalt saadava osa oma tarbitavast gaasist – mis moodustab sellest enam kui veerandi – mujalt hankida. ELil puudub pealegi arvestatav ühtne poliitiline tahe teisi võimalusi otsida. Näiteks Nabucco gaasijuhe, mis avaks ELile ligipääsu Kesk-Aasia gaasile, on aastaid varjusurmas vindunud.

Paradoksaalselt on kindel ka Ukraina positsioon. Riiki läbib neli viiendikku Venemaalt Euroopasse tarnitavast gaasist ja seda olukorda mõne aastaga ei muuda. See asjaolu lubab ka ennustada, et üleliia kaua järjekordne Moskva ja Ukraina gaasitüli ei kesta.

Pikemas perspektiivis rõhutavad korduvad probleemid gaasitarnetega aga ELi välispoliitika peaaegu fataalset nõrkust. Suurima Vene gaasi tarbijana puuduvad ühendusel hoovad sundimaks Moskvat oma tahet arvestama. EL peab piirduma sõnadega, sest tegudeks ei jätku tal jõudu.

Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et kõik Venemaasse puutuv on esmalt välispoliitika küsimus ja välispoliitika on midagi, mille osas ELil puudub keskne kompetents. Kõik liikmesriigid suurimatest pisimateni kaitsevad kiivalt oma otsustusõigust. Venemaa figureerib loomulikult peaaegu kõigi ELi liikmesriikide olulisemates välispoliitilistes kalkulatsioonides, arvamused lahknevad pealinnades pahatihti aga kardinaalselt.

Sama kehtib energiapoliitika kohta, mis ELil kesktasandil endiselt sama hästi kui puudub. Välissuhetes on energiaküsimused seni jäänud välispoliitika vaeseks sugulaseks. Olukorda ei muuda paremaks ühenduse sees käiv rebimine võimupiiride pärast Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel.

Omaette probleem on ELi energiasektori killustatus. Gaasi tarnivad ELi liikmesriikides erafirmad, kellelt konkurentidena ei saa oodata tundliku hinnainfo või muu asjassepuutuva jagamist. Gazprom (nagu ka Ukraina Naftogas) on aga monopoolne riigifirma, mille loomulikes huvides on ELi nõrka läbirääkimispositsiooni ära kasutada – seda nii majanduslikel kui poliitilistel eesmärkidel.

Ning pole kahtlust, et süües kasvab Moskva isu. Kui EL midagi drastilist ette ei võta, saavad 2006. ja 2009. aasta jaanuarikriisid kahtlemata järje.

Euroopa Liidu vaatepunktist on olukorral poliitiliste kalkulatsioonide kõrval ka moraalne mõõde. Ilma nõudluseta poleks pakkumist – ega sellega kaasnevaid probleeme. Need miljardid dollarid, mida ühenduse liikmesriigid gaasi- ja naftatarnete eest maksavad, on üks põhjus, miks Venemaa ebademokraatlik ja ebasõbralik režiim on end seni võimul nii kindlana tundnud.

Transiiditulud on püsti hoidnud Aleksandr Lukašenka anakronistlikku isevalitsust Valgevenes ning toidavad korruptsiooni Ukrainas. Vähemal määral, kuid siiski, on EL vastutav ka Kesk-Aasia despootlike diktatuuride rahastamise eest.

Midagi tuleb aga ette võtta, sest ka EL ise ei saa olla igavesti immuunne kasvaja vastu, mida ta oma idapiiride taga toidab.