Jaak Valge: sisseränne tagant- ja eestpoolt

Euroopa Liidu peavoolupoliitikas käsitletakse immigratsiooniteemat häbelikult ning kohati peetakse selle püstitamistki populistlikuks paremradikaalsuseks. Kui Lääne-Euroopa maades immigratsiooniteemast räägitakse, siis mõeldakse selle all probleeme sisserändajatega ning teema tõstatajad teevad seda üldjuhul immigratsioonipoliitika karmistamise eesmärgil.

Eestis on olukord vastupidine, siin käib sisserännu teema küll samuti, Marxi väljendit kasutades, kommunismitondina ringi, kuid seda tõstatavad eelkõige äriringkonnad, ja selleks, et immigratsioonipoliitikat lõdvendada.  

Ajalugu pole prostituut

Ajalugu annab vaatele perspektiivi, ent ta pole prostituut, kellelt saab parema võimaluse puudusel iga kell osta vajalikke teenuseid. Minevikus on juhtunud nii palju asju, et alati võib välja õngitseda mõne seiga või protsessi, mida meelepäraseks väänates tänapäevast poliitikat või käitumist põhjendada.

Tuntud ütlust, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, võiks parafraseerida ka nii, et kes käsitleb minevikku valikuliselt, manipuleerib olevikuga. Näiteks üks meie arvamusliider teatas hiljuti, et väljaränne pole Eestis probleem, ja seostas meie praeguse väljarände pärisorjuse hilise kaotamisega 19. sajandi algul.

Ehkki rahvusliku masohhismi põdejad näeksid meid meeleldi mingi erilise pärisorjarahvana, ei saa me seda austavat tiitlit siiski pälvida, sest pärisorjus kehtis Euroopas peaaegu kõikjal ja ligikaudu pooltes Euroopa maades ligikaudu sama ajani või kauem kui Eestis. Ning lisaks võiksin väita täpselt vastupidist: just sunnismaisuse traditsioon on hoidnud rahvaid paigal.

Muidugi on see väide täpselt sama õige ehk väär kui eel­esitatud vastupidine väide ja loomulikult võiks pikalt ja huvitavalt kirjutada Eestisse Lääne-Euroopast tulnud ehitusmeistritest, kes keskajal meie kirikute ja esindushoonete püstitamist juhtisid, apteekritest, meieritest või miks ka mitte ristiusu misjonäridest, aga kui hakata seda seostama tänapäeva ühiskonna vajadusega, oleks see sama kunstlik kui praeguse rändevalmiduse seostamine  kaks sajandit tagasi toimunud pärisorjuse kaotamisega.     

Miks rahvad rändama lähevad

Seda, miks rahvad mingil hetkel arvuliselt plahvatavad, rändama lähevad ning teistel aegadel ise sisserändajaid neelavad, selgitab rahvastikuteadus, nimelt demograafilise ülemineku teooria ning sellest tõukuvad rändekäsitlused. Õieti käib see mõnesaja viimase aasta kohta, varasemate tsivilisatsioonide muutumise ja liikumise põhjenduste leidmiseks puudub statistika.

Kuni 17.–18. sajandini oli rahvastiku kasvutempo väga madal, sellest hoolimata, et peres olnud laste arvust sõltuvat sün­di­mus­kont­rol­li ei ra­ken­da­tud. Põlvkonnad vaheldusid kiiresti, st saadi järjest nii palju lapsi, kui jõuti, ning seejärel surdi suhteliselt ruttu ära, tihti isegi füüsiliselt viljakatena. Tavaliselt sünnitati neli kuni kuus last, kellest täisikka jõudis kaks-kolm. Sün­ni­elu­iga kõikus 25–35 aas­ta va­hel. Sajandite vältel elati üsna paikselt.

Üleminek algas suremuse langusega, seejärel toimus sündimuse langus, tagajärgedeks olid kohati rahvastikuplahvatuse ilme omandav rahvaarvu suurenemine, sellega kaasnev ränderevolutsioon ning pikemalt jätkuv rahvastiku vananemine.

Need protsessid on eri ühiskondades alanud eri aegadel, kuid kõigis ühiskondades järgnenud üksteisele enam-vähem ühesuguses järjekorras. Rahvastikuplahvatus algab siis, kui algab suremuse langus, eelkõige imikute ja väikelaste suremuse langus, ent sündimuse langus pole veel alanud.

Kiire rahvastikukasv ning asjaolu, et tekivad generatsioonid, kelle vanemad on juba surnud, ning lapsi pole või on neid vähe, muudab selles faasis oleva ühiskonna inimesed liikuvaks. Kui samal ajal areneb tööstus ja teenindus, liiguvad need inimesed maalt linna, kui mitte, siis maalt välja ehk emigreeruvad. Levinuim variant on muidugi, et nii linna kui välismaale.

Demograafilise ülemineku protsessi sisenesid esimestena mõningate Lääne- ja Põhja-Euroopa piirkondade rahvad, aga esimeste seas oli ka kaks rahvast Ida-Euroopast, nimelt eestlased ja lätlased.

Pärast Euroopat levis üleminek järk-järgult Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse. Ka rändefaasi jõuti samas järjekorras. 19. sajandi teisel poolel toimus valge nahavärviga inimeste massiivne ränne Euroopast välja Uude Maailma, selles järjekorras, kuidas nad ränderevolutsiooni faasi jõudsid, st varem inglased, prantslased, skandinaavlased ja sakslased, hiljem itaallased, hispaanlased, kreeklased ja idaeurooplased.

Pärast II maailmasõja järgset beebibuumi jätkus sündimuse vähenemine Euroopas ja lääne siirderiikides (USAs, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal) ning jätkus ka rahvastiku vananemine. 1960.–70. aastatel muutusid selle rahvastikuga asustatud maad ise sisserännuriikideks, kuhu tuldi maadest, kus toimus samal ajal rahvastikuplahvatus.

Euroopasse tuldi Türgist, Põhja-Aafrikast, Indiast ja mujalt, USAsse Ladina-Ameerikast.

Praeguseks on aga rahvastikuplahvatuse aeg suuremas osas ühiskondades läbi. Suurematest riikidest on seni sündimus üle taastetasandi veel Indias. Suur sündimus on veel paljudes Aafrika riikides ja mõnes Aasia riigis, aga ka seal toimub vääramatu sündimuse vähenemine.

Teatavaks erandiks näib olevat Iisrael, sest juutide sündimus seal on viimasel 20 aastal olnud ca 1,5 korda suurem kui Euroopa, Põhja-Ameerika ning Palestiina juutidel 1930. aastatel.

Pikas perspektiivis – muidugi, kui praegune suund jätkub – pole maailma probleemiks mitte ülerahvastatus, vaid rahvastiku kahanemine. Aga ainult tingimusel, kui senine lääne tarbimiskeskne ühiskonnamudel kehtima jääb, milles kaugeltki kindel olla ei tasu.

Eesti rahvastiku­protsessid

Eestlased ei saa paraku pälvida pärisorjarahva tiitlit, kuid meie rahvastiku ajalugu ei anna meil võimalust mõelda endist ka kui kellestki, kes armastab erandlikult tugevasti oma kodu. Oleme allunud täpselt samasugustele reeglitele kui teised ühiskonnad. Eestlased on üks rahvastiku arengu pioneerrahvaid ja rändefaasi jõudsime 19. sa­jan­di tei­sel poo­lel.

Majandusliku mahajäämuse tõttu linnad kasvavat elanikkonda neelata ei suutnud. Ees­ti väljaränne suundus pea­mi­selt it­ta, tol­le­aeg­se Ve­ne im­pee­riu­mi ala­de­le, Pe­ter­bu­ri linna, Ingerimaale ja Pihk­va ku­ber­man­gu. Euroo­pa mas­taa­bis võib eest­las­te väl­ja­rän­net pi­da­da sil­ma­tor­ka­valt in­ten­siiv­seks.

Immigratsioon Eestisse intensiivistus aga järsult 20. sajandi alguses, seoses venelaste jõudmisega rändefaasi, Eesti industrialiseerimisega ning eriti veel seoses tsaaririigi militariseerimiskavadega. 1913. aastal oli Tallinnas ligikaudu 150 000 elanikku, nendest mõnikümmend tuhat võõrtöölist Venemaalt, kelle osakaal paisus maailmasõja-aastatel veelgi.

Tallinn või Revel või Reval oli niimoodi juba 1913. aastal väga globaliseerunud linn, kui mitte üks Euroopa globaliseerunumaid või multikultuursemaid linnu (kui tänapäevaseid termineid kasutada), kus kõneldi kolme keelt ning kus asuvate tööstusettevõtete omanike seas olid lisaks venelastele ja sakslastele veel inglased, prantslased, rootslased, juudid ja palju teisi.

1914. aastal, kui pärast sõja puhkemist saksakeelsed kohanimed ümber nimetati, oli Tallinna linnavolikogus kaks nimekandidaati – Tallinn ja Port Petra Velikovo – ning esimene sai üsna napi ülekaalu. Suur osa võõrtöölistest rändas 1917.–18. aastal tagasi Venemaale ning nagu vastutasuks naasis pärast Eesti iseseisvumist osa va­rem Ve­ne­maa­le väl­ja­ rän­na­nud eestlastest ning teis­test rah­vus­test põ­ge­nik­ke.

Emigratsioon oli iseseisvusaastatel suhteliselt väike – suurimatel väljarännuaastatel 1920. aastate keskel lahkus 2500 isikut aastas, põhiliselt Austraaliasse, Nõukogude Liitu ja USAsse, nende seas olid ka varem sisse rännanud põgenikud. Pärast 1920. aastate esimest poolt oli ka immigratsioon väike, ehkki ka loomulik iive oli väike.

Tüüpilise immigrandi portree

Praeguse tüüpilise Eesti immigrandi portree ettemanamisel tuleb samuti vaadelda tema maalimise protsessi. Kunstnikuks olid Tei­se maa­il­ma­sõ­ja ning sel­le­le järg­ne­nud rep­res­sioo­ni­de te­ki­ta­tud suured inim­kao­tu­sed ja Eesti liitmine de­mo­graa­fi­li­selt teistsuguses aren­gu­eta­pis ole­va rii­gi kül­ge: kui 19. sa­jan­di teisel poo­lel oli Ve­nemaa väl­ja­rände­piir­konnaks eestlastele, siis nüüd oli tugev rän­de­po­tent­siaal oma­ne suurele osa­le Nõukogude Liidu rah­vas­ti­kust, kel­lele Ees­ti ku­ju­nes atraktiivseks siht­re­gioo­niks.

Eesti sisserännet iseloomustab Euroopa teiste riikidega võrreldes kümmekond aastat varasem algus, peamiselt aga rändevoogude pretsedenditu ulatus. Ajaloolased vaidlevad jätkuvalt, kas immigratsiooni suunati ka poliitilistel põhjustel või mitte.

1960. aastate teisel poolel laienes rände tagamaa Nõukogude Liidu lõuna- ja idapiirkondade, Volgamaa, Põhja-Kaukaasia ja Kesk-Aasia poole, kus rändepotentsiaal oli veel tugev. Seetõttu jäi ränne suhteliselt ulatuslikuks veel 1970. aastatelgi. Rännet iseloomustas ülisuur käive.

Vaid ligikaudu iga seitsmes sissesõitnu jäi Eestisse pidama, ülejäänud põrutasid varem või hiljem edasi või tagasi. Rändestatistika andmetel ulatus Eesti välisrände käive ajavahemikul 1946–2000 3,04 miljoni inimeseni, kusjuures selles arvus pole kajastatud sõjaväeterritooriume puudutav ränne.

Tulemusena oli – kasutan siin kolleegide-demograafide Allan Puuri ja Leen Rahnu arvutusi, mis põhinevad Euroopa Nõukogu immigrantrahvastiku uuringu metoodikal – 2000. aastal kogu Eesti rahvastiku arv 1,37 miljonit, kellest eestlased moodustasid 68%, samuti põlisrahvastiku hulka arvatavad ajaloolised vähemusrahvused veidi üle 2% ning välispäritolu rahvastik (ehk immigrantrahvastik, kelle moodustavad inimesed, kes ise ja kelle vanemad on sündinud väljaspool asukohamaad) ligi 30%. Välispäritolu rahvastiku esimene põlvkond ehk välissündinud moodustasid seejuures 16%.

Praeguseks on Eesti rahvastik kahanenud ja ka proportsioonid on mõnevõrra muutunud, kuid ikkagi on Eesti üks suurima immigrantrahvastiku suhtarvuga riike Euroopas, ning mulle jäävad sügavalt arusaamatuks aeg-ajalt esitatavad väited, et meil Eestis peaaegu pole immigrante.

Pole kahtlust, et ka Eesti immigrandi portree on põhiosas sarnane tüüpilise Lääne-Euroopa sisserändaja pildiga, kelle profiili määras ära tööjõuvajadus tööstuses või teeninduses.

Vaimueliit tavaliselt ei emigreeru majanduslikel põhjustel, vaid põgeneb poliitilistel põhjustel, seetõttu ei moodusta immigrantrahvastik ka sellist ühiskonnamudelit nagu põlisrahvastik, mille üheks näitajaks on ka liidrite puudumine.

Nii Eesti kui Lääne-Euroopa immigrantidele on omane põlisrahvastikuga võrreldes suurem tööpuudus ja kuritegevus, kui palju just, sellest ei taheta rääkida, ning teravamad sotsiaalsed probleemid, nagu narkomaania, HI-viiruse levik, prostitutsioon jne.

Ma ei oska selle teadmise väljaütlemist küll mingiks rassistlikuks ilminguks pidada, minu arvates oleks imelik, kui see nii poleks, sest välispäritolu rahvastik vajab asukohamaa oludega kohandumiseks aega.

Veel on oluline, et immigrantrahvastiku loomulik iive on uuel asukohamaal väiksem kui päritolumaal, mis tähendab seda, et immigrantide abil me oma vaegsünnitamist ei kompenseeri, vaid vastupidi.

Kuid kahe joone poolest erineb Eesti tüüpiline immigrant Lääne-Euroopa immigrandist: esiteks on nad Eestisse sõitnud arvamuses, et nad vahetavad elukohta ühe riigi piires ning sinna, kus neid vajatakse ja oodatakse, ning teiseks, nad on oma päritolumaa meediaväljas ja erinevalt oma Lääne-Euroopa saatusekaaslastest pole see teave, mis sealt tuleb, alati just positiivselt neutraalne nende uue asukohamaa suhtes.

Tagajärjeks on terav psühholoogiline vastuolu. Immigrandid näevad ennast hoopis teisiti kui põlisrahvastik immigrantrahvastikku ning selles vaatekonfliktis pole süüdi kumbki pool, vaid see riik, kes niisuguse olukorra tekitas. Ei Eestis ega ka mujal pole mingit mõtet olla immigrantide vastu, rahulolematuse korral tuleks olla immigratsioonipoliitika vastu.

Eesti vaatekonflikti teades tuleks tõdeda, et Eestis on siiski pigem hästi läinud, selle eest tuleks kiita nii põlis- kui immigrantrahvastikku. Mis ei tähenda seda, et välispäritolu rahvastik oleks enamikus põlistunud ega võiks lahkuda, juhul kui elu- ja töötingimused Venemaal muutuvad neile selgelt soodsamaks kui Eestis.

Naiivne oleks ka kinnitada, et immigrantrahvastik ei ole teatavatel tingimustel julgeolekuohuks. Meie tüüpilise immigrandi portreele on lisandunud mõningaid uusi näojooni nende immigrantide kujul, kes viimastel aastakümnetel siia on asunud, nimelt estofiile, ärijuhte ja teisi, aga neid on siiski nii vähe, et portreed otsustavalt ei muuda.

Teisalt on välispäritolu rahvastik dünaamilisem, ning kui sisserändeks valida välja võimekaid ja haritud immigrante, nagu USA seda rohelise kaardi süsteemi abil teeb, siis võib see vähemalt esialgu tuua ühiskonnale majanduslikku edu. Iseasi, kas see on õiglane, sest niimoodi tuuakse inimesi ära ühiskondadest, kus neid vajatakse ning kus neid on oma nappide ressursside abil välja koolitatud.

Eestile see süsteem nii ehk naa ei sobi, sest me oleme küll vananeva rahvastikuga riik, kuid ka suhteliselt vaene riik. See tähendab, on lootusetu konkureerida võidujooksus, kus meie oleme alles stardipakkudel, teised aga jooksevad.

Põhimõttelised valikud

Koha defineerimiseks, kust leida tarka immigranti, samuti üldise immigratsioonipoliitika ja laiemas mõttes rahvastikupoliitika kindlaksmääramiseks tuleks selgeks teha meie riigi agenda.

Praegu on Eesti Vabariigi eesmärk suhteliselt vastuoluline – kui mõni teemakohane näide tuua, siis ühelt poolt surume immigrantidele peale eestikeelset haridust, teisest küljest aga loobume ise tasapisi eesti  keele kasutamisest akadeemilise keelena, korraldame kärarikka, kalli ja ebaefektiivse kampaania talentide kojutoomiseks, ent ei tee midagi meie maksumaksja kulul ettevalmistatud talentide väljarände vältimiseks.

Lihtsustatult öeldes on valik rahvusriigi hajutamise või arendamise vahel. Eriti oluline on see praegusel üleminekuperioodil, ajal, mil senine läänemaailma elulaad on ummikusse jooksnud.

Päästmisüritused on märgiliselt abitud, seejuures on eriti märgiline Venemaa ja Hiina kaasamisüritus Euroopa Liidu finantsstabiilsuse fondi, tähendades  seda, et oleme valmis müüma oma tsivilisatsiooni tuumväärtusi, peaasi, et senine elulaad võiks veel mõnda aega edasi kesta.

Kuigi hetkel pole Eesti ühiskond valmis arutlema kummagi valiku üle, tähendab see, et võib-olla homme meil juba lihtsalt tuleb valida. Meie tänane tegevus võib ka teadvustamata kujul teenida rohkem üht või teist alternatiivi.

Esimese valiku korral saab ära kasutada meie geograafilise asendi võimalusi. Sel juhul peaks kaotama kõik sisserännupiirangud, muutma Eesti kodakondsusseaduse ja keeleseaduse Venemaale ja immigrantidele võimalikult meelepäraseks ja atraktiivseks, viima üldhariduskoolid (esialgu vähemalt gümnaasiumiastmes) järk-järgult üle inglise ja vene õppekeelele ja hakkama kõrgkoolides ette valmistama spetsialiste eelkõige rahvusvahelise äri jaoks.

Euroopa Liidu lagunemise korral tuleks liituda SRÜga, aga ka säilimise korral ei tuleks seda välistada. Nii immigrantide kui tööjõuvajaduse probleem üldse laheneks nn turujõudude otsuste alusel iseenesest. On alust arvata, et SRÜ lääneosana oleksime jõukamad kui Euroopa Liidu idaosana, ning kui juba lõpupidu, siis tuleks seda pidada täie naudinguga.

Teise valiku korral peaks riigi poliitika olema märksa keerulisem ja toetuma ühiskonna laiapõhjalistele otsustele, mis tähendaks vajadust sidustada ühiskond demokraatlikul alusel, st valimisseaduse muutmist, tihedate rahvahääletuste korraldamist ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamist.

See tähendaks ka mitte ainult haldusreformi, vaid radikaalset riigireformi üldse, riigi muutmist järsult efektiivsemaks. Lisaks tuleks eelisarendada neid majandusharusid, kus saab kasutada kohalikku eakamat tööjõudu. Teemale lähemale tulles tähendaks see meie haridussüsteemi reformi, st nende erialade õpetamise vältimist, keda ühiskond ei vaja.

Värske tööjõu-uuringu kohaselt on Eestis 12% töötajaist üleharitud – tõenäoliselt oleks täpsem termin «möödaharitud». Igatahes see ongi üks reserve, mida saaks uute immigrantide asemel rakendada.

Teine peamine reserv on need meie ajud, kes Eestist lahkuvad, kuid kes seda ei teeks, kui ühiskond oleks paremini konsolideerunud, kui Eesti-tunne oleks tugevam. Kõige sellega pole tahetud kuidagi öelda, et tuleks olla tarkade sisserändajate kasutamise vastu, ei, mitte mingil juhul, vastupidi, neid tuleks avasüli vastu võtta, aga otsida mingit kavalat nippi, et nad tuleksid ning meid meie Eestis probleemidest välja aitaksid, nii nagu väidetavasti varjaagid läksid appi idaslaavlasi valitsema, on asendustegevus.