Neeme Korv: vene rahvusliku jalgpalli eripära

Neeme Korv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Korv
Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Venemaa võimuerakond Ühtne Venemaa pidas äsja Moskvas kongressi. 614 poolthäälega (vastuhääli ega erapooletuid ei olnud) kinnitati Vladimir Putin presidendikandidaadiks. Peeti hunnituid kõnesid sellest, kuidas partei on muutnud elu Venemaal niivõrd palju paremaks, et tegemist olla lausa uue riigiga. Ning muidugi tulevat duumavalimistelgi mäng kõigiti aus ja demokraatlik...

Võttes šnitti Vladimir Juškinist, kes kasutas laupäevases Postimehe lisalehes AK eelseisvaid valimisi piltlikustades sporditerminoloogiat, jäin mõtlema jalgpallile, mis Venemaal läbi aegade popp olnud. Mõelge või Nõukogude satiirikule Lazar Laginile, kes lasi Vanake Hottabõtšil võluda igale mängijale oma palli...

Kujutlege nüüd kahte Vene vägilast, kes on kutsunud kuus liliputti endaga jalgpalli taguma. Vutiväljak, millel kohtumine aset leiab, on nagu väljak ikka: roheline muruplats, pall ja kaks väravat. Torkab siiski silma, et üks värav, vägilaste oma nimelt, on tibatilluke, samal ajal kui liliputtide oma on hiigelsuur.

Seega pole kaptenipealaga väravavahist vägilasel vaja muud teha kui värava ette külili visata. Kristalselt aus olles – tal piisab peopesast, et väravasuu ära katta. Liliputtidel seevastu pole aga oma väravat ründaja-vägilase pealelöögi korral lootustki kaitsta. Kas nad kõik nii väga üritavadki?

Lähemal vaatlusel paistab, et paar liliputti kannab mängusärgi all teist, vägilaste karva särki, olles niisiis hoopis vastaste poolt. Ning pole välistatud, et keegi kuuest saab enne mängu lõppu punase kaardi.

Ajakirjanikud on juba kaamerad-mikrofonid vägilaste võidu kajastamiseks valmis pannud. Tõsi, mõned kurjemad kiibitsejad on ka platsis, aga neile pole pressitribüünil kohti jätkunud (ja kes nende kibestunud kraaksatusi ikka loeb).

Mis puutub pealtvaatajatesse, siis kohalike seast kostab ka protestihääli, kuid külla sõitnud auväärt publikum võtab asja rahulikult. Isegi plaksutab, kui pall järjekordselt liliputtide väravast välja võetakse (eks ole ju muljetavaldav show, mis?)... Noh, et niiviisi on lihtsalt siinsed reeglid ja tavad.

Mis meilgi siis muud kui oma rollis kaasa mängida. Venemaa president Dmitri Medvedev ütles tänavu kevadel, et kohalik jalgpallikoondis valmistab talle oma kõikuva tasemega meelehärmi.

Ometi kindlustasid Venemaa jalgpallurid sügisel pääsu tuleval aastal peetavale EM-finaalturniirile.

Kuigi Venemaa duumavalimistel on tulemused laias laastus ette teada, tuleks mängu ikkagi hoolikalt lõpuvileni jälgida. Isegi ennustatava võidu juures leidub alati tähelepanuväärseid nüansse. Poliitika, nagu jalgpallgi, on täis ootamatusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles