Olin nädala haiglas. Ärge kartke, nüüd olen jälle püsti ja tervem kui enne. Haigla ise oli puhas ja korras, täis moodsat tehnikat, osavaid sanitare, häid õdesid ja tarku arste. Ainult üks asi jäi muudele püüdlustele alla: toit.
Tõnu Kaalep: lambi all on kõige pimedam
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitte söödamatu ega vähetoitev, aga... Eestis tegutseb asutus nimega Tervise Arengu Instituut, mille üks viimase aja kampaaniaid on üleskutse süüa aedvilju tervise huvides senisest mitu korda rohkem. Praegu sööb normilähedase koguse vaid kümnendik rahvast.
Kust oleks õigem alustada kui tervishoiuasutustest? Eestis on sotsiaalministeeriumi nüüd juba veidi vananenud andmetel 7588 haiglavoodikohta, miks mitte just seal tervise huvides inimesi õpetada?
Mu enda kokkupuuted aedviljadega kaheksa haiglapäeva jooksul: kaks suppi, mis sisaldasid porgandikuubikuid, natuke kuivanud sibulat ühes makaronitoidus, paar hapukurgiviilukest pilafi peal, peedisalat maksakastme juures. Kartuleid ka vahel. Aga see ei mahu vist Tervise Arengu Instituudi skaala alumisse otsagi! Tõnu Kaalep graafiline disainer Olgu, sel kõigel on põhjused.
Meil pole ju raha, ütleb haigla söökla kalkulaator, see õnnetu, kes peab venitama olemasolevad vähesed eurod laiali inimeste, päevade ja toidukordade peale; jah, tal on õigus. Ja samas, miks ma pole kuulnud haiglakokast, kes nagu briti telekokk Jamie Oliver kitsastes oludes koolitoitu revolutsioneerib (sama teevad kohalikus koolis Põhjaka mõisa noored gurmeekokad), püüaks murda putrude, makaronide ja saia hegemooniat.
Või on ta mõnes viimaste reformide käigus alles jäänud väikehaiglas siiski peidus? Alati saab asju põhjendada ka tavadega. Eestlane on sousti ja kartuli rahvas, lihatoiduline, kui liha tähendab ka makaronide vahele pillatud kahvatut ilmselt kondimassist ja sojavalgust valmistet «vorsti ». Loomulikult talub eestlane kapsast, porgandit ja peeti, põhiroana teeb neist ehk vaid suppe ja mulgikapsaid. Aga tohutu hulk kodumaiseid aedvilju jääb vähemuse lõbuks. Paprika.
Türgi oad. Rooskapsas. Nuikapsas. Suvikõrvits. Kas või kartulieelsel ajal rahvast toitnud naeris. Ja miks viskab mu naaber õunu komposti, miks ei peatu ta väravas haigla varustaja kaubik? Muidugi ei tohi sundida maohaavadega haiget sööma küüslauku või tšillit, samas oleks minimaalnegi valikuvõimalus hädavajalik. Eriti näiteks jookide valikul.
Juua kolm korda päevas potis keedetud ja võimatult magusat tökativärvi teed à la nõukaarmee, mis mõnevõrra kangemana esindaks algajat blatnoikultuuri, tänan. See oli imeline päev, kui tee asemel järsku keefir oli, aga see ei kordunud; piimatoodete esinemus haiglaköögis on isegi harvem kui aedviljadel. Miks ma seda räägin?
Loen lakkamatuid arutelusid Estonian Airi pardamenüü üle ja mõtlen, mis on tähtsam: kas äriklassi üllatamine tippkokkade pipstükkidega või see, kui kuivanud ja mis hinnaga on turistiklassi võileib; või siis need umbes 7000 inimest, kes homset hommikut alustavad jälle kord või, saia, pudru ja teega. Koolikokad on hakanud kapist välja tulema; haiglakokad, tulge ka!