/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Üks mees ütles kord: «Mul on nii hea meel, et sain ikkagi omale ema – mis sellest, et alles noore täiskasvanuna, aga mul on ema, kes must hoolib.» Noor mees oli üles kasvanud lastekodus.
Anneli Ammas: lastekodulaps tahab koju
1. detsember 2011, 12:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe lastekodu juhataja ohkas, et kahjuks paneb kiindumussuhte puudus noore inimese kergelt esimesest armumisest kinni haarama. Kui tema ellu tuleb keegi, kes temast hoolib, kiindub ta sügavalt ja võib väga haiget saada, kui suhe ei püsi.
Eesti lastekodudes elab ligi 1200 last, igal aastal saavad kümned neist haigete hingedega noortest täiskasvanuks. Eesti riik on võtnud nõuks muuta asenduskodud võimalikult kodusarnaseks.
Just sarnaseks, mitte koduks, kuhu täiskasvanuna alati tagasi võid pöörduda, kui mure murendab või rõõm hinge hõiskama paneb. Praktika näitab, et isegi SOS lastekülast, mis pakkunud sedasama kodusarnast kasvamiskohta, ei lahku tugeva sisetundega noored.
Sotsiaalminister kiidab, et lastekodulaste arv on kahanenud, kuigi sündide arv on samal ajal kasvanud. Ilus pilt, kas pole! Tegelikkuses pole äsjase beebibuumi ajal sündinutest õnnetumad veel lastekodusse jõudnud ja kui mõnest beebist on vanemad loobunud, siis leiab see kiiresti lapsendajad. Lapsendamissooviga vanemate järjekorras on ainuüksi Harjumaal sada peret.
Need on enamasti inimesed, kes viivad koju alla kaheaastaseid lapsi, keda lastekodudes peaaegu polegi. Härra minister, aga need ülejäänud, need 1200, kes asenduskodudes kasvavad ja ootavad, et keegi, kes neist hoolib, tuleks ja neid päriskoju viiks?! Riik käitub nagu halb lapsevanem: kõht täis, riided seljas, arvuti laual ning sellest peaks piisama. Ei piisa ju!
Vabatahtlikud vanemliku hooleta laste pärast muretsejad jutlustavad usku, et igale lastekodulapsele võiks leiduda oma pere. Ka neile, kes jõudnud keerulisse teismeliseikka. Haridusreform seab iga lapse vajadused ja võimed esiplaanile. Miks küll pole vanemliku hooleta laste puhul tunda sama lähenemist?
Miks neid lapsi võetakse riigi poolt kui massi, kellel tuleb kõht täis sööta? Tõsi, kui riik seaks sihiks võimalikult paljud lapsed ja kasuvanemad kokku viia, peaks ta tunnistama, et ei suuda pakkuda kasuvanemaile tuge. Ei, mitte raha, sest ligi 200 eurot, mida iga lapse eest hooldus- ja eestkosteperele antakse, on päris suur tugi armastavale kasuperele.
Vaja on hoopis vaimset tugisüsteemi ning loomulikult ka põhjalikku ja sisulist perede järele katsumist ning delikaatset kontrolli. Hoopis lihtsam on lapsed suurtesse asenduskodudesse koondada ja neid seal kantseldada. Riigile lihtsam, aga laste jaoks sisuliselt hoolimatu suhtumine.