Igor Tšubais: Vene võimuküsimust ei otsusta valimised

Igor Tšubais Foto: Peeter Langovits/Postimees

Moskva sotsiaalteaduste instituudi professor Igor Tšubais (64) ütles usutluses Argo Ideonile, et Venemaa ebatõhus juhtimissüsteem sarnaneb sündmustele reageerimise kiiruselt ihtüosaurusega – saba on juba ära raiutud, aga pea ei tea seda ikka veel.

Te kirjutasite läinud aastal alla opositsionääride pöördumisele «Putin peab lahkuma».

Olen paljudele asjadele allkirju andnud, sellele ka. Aga nagu näete, see ei aidanud – ta on praktiliselt juba jälle president.

Mida te Putini naasmisest arvate, arvestades, et Venemaal on kohe taas valimised? Kas ka duumavalimistel on kõik juba ette selge?

Asi on muus. Nõukogude Liidus ei olnud valimised mingid valimised, vaid kommunistliku ideoloogia ülekordamine – et rahvas ja partei on ühtsed. Praegu on valimiste mõte teine. See on imitatsioon, et kõik arvaksid, et valimised on, kuigi need pole valimised.

Tegelikult säilitab poliitiline klass – nn eliit – oma võimu ja valimistel ei otsustata midagi. Ütlen «nn eliit», sest seal on korrumpeerunud ja demoraliseerunud seltskond, mistõttu on neid päris eliidiks võimatu nimetada.

Olukord muutuks siis, kui niisuguseid valimisi poleks, aga siis peab muutuma kogu poliitiline mehhanism. Aga kogu poliitiline süsteem ja juhtimissüsteem on Venemaal äärmiselt ebaefektiivne. Ma ei usu, et seda isegi hästi ette kujutatakse, kuivõrd ebaefektiivne on Venemaa juhtimissüsteem tegelikult.

Kas saate sellest mingi näite tuua?

Kui võrrelda Ameerikaga, siis on Venemaal maavarasid ühe elaniku kohta veidi rohkem. Selle poolest oleme ameeriklastest rikkamad. Aga juhtimissüsteemi poolest oleme vaesemad. Iga ameeriklase kohta luuakse tänu nende juhtimissüsteemile aastas lisaks 99 000 dollarit tulu. Aga iga venemaalane kaotab aastas ebaefektiivse juhtimissüsteemi tõttu 243 000 dollarit. See tähendab, et minu töö pole tõhus, see läheb kaduma, sest riigi juhtimissüsteem on täiesti ebatõhus.

Te mõtlete seda, mida kutsutakse võimuvertikaaliks?

Jah. Nõukogude Liidus oli see vertikaal ideoloogiline püramiid. Niipea kui ilmale tulite, ei saanud teist mitte isik, vaid osa Nõukogude rahvast. Aga Nõukogude rahval oli oma eesrindlik avangard, kommunistlik partei, sellel oli keskkomitee ja peasekretär. Too juhtiski kogu Nõukogude rahvast – pääsu sellest kusagile ei olnud.

Nüüdseks on seda võimupüramiidi uuendatud, reformitud ja kujundatud ümber võimuvertikaaliks. On erakond Ühtne Venemaa, mille liikmeskond moodustab vähem kui ühe protsendi elanikest, aga mis otsustab kõike. Süsteemis on kõik ettemääratud, seetõttu ei muuda valimised selles midagi.

Mina tahaksin, et Venemaal siiski tuleksid muutused. Ma suhtun praegusesse võimu väga kriitiliselt, kuid armastan oma maad, selle ajalugu, kultuuri. Suhtun lugupidamisega ka kõigisse teistesse riikidesse, aga ikkagi valutan oma maa pärast südant kõige rohkem.

Näen tervet hulka signaale, mis näitavad, et ühiskond saab toimuvast üha enam aru. Sellest hoolimata, et televisioon lollitab, sellele vaatamata, et valjuhäälset kriitikat teha ei saa – ikkagi on kriitilisi impulsse üha enam.

Te peate silmas Putini väljavilistamist spordiüritusel?

Ka seda, kuidas Putin saabus duumasse kõnelema, aga osa saadikuid püsti ei tõusnud. Üldine arusaamine kasvab, kuid süsteem on väga jäik.

Siin tuleb arvestada veel üht asja. Teil Eestis on eraomand. Näiteks kui te olete ajalehe omanik, siis teie otsustategi selle asju, või kui kellelegi kuulub väikefirma, siis tema otsustab seal.

Meil Venemaal on eraomand vormiliselt, aga tegelikkuses ei ole. Ettevõtete juhid sõltuvad ametnikest ning omand on omand üksnes siis, kui seda kinnitavad sidemed ametnikega, nomenklatuuriga. Võimudele ei allu mitte üksnes need, kellel on raha, allub ka selle ettevõtte töötaja, kes oma ülemusest sõltudes sõltub seeläbi ühtlasi ka riigist.

Seetõttu mõtlevad inimesed üht, aga on sunnitud rääkima teist. Nad peavad laveerima, peavad liikuma ühes rivis. Ärge arvake, et venelased on sellised rumalad, kes jooksevad autoritarismi ja totalitarismi sabas. Neil ei ole teist võimalust, see on neilt ära võetud.

Kui muutuste mehhanism Venemaal pole valimised, siis milline see mehhanism võiks olla?

Kes seda võiks teada, mis tuleb? Prognoosida saab süsteemi, mis on loogiline ja ratsionaalne. Ning ka ratsionaalse süsteemi käitumist on sisuliselt võimatu ennustada.

Võib-olla, hoidku jumal selle eest, tulevad homme mingisugused teated, et sõjaväes on keegi noormees sandistatud, käed-jalad ära rebitud – ja pool Moskvat tuleb väljakutele. Aga võib-olla juhtub midagi majandusega, võib-olla kukub rubla, võib-olla langeb nafta hind. Mehhanismid võivad olla väga erinevad.

Me elame suuresti süsivesinike ekspordist. Samas, põllumajanduseks kõlblikku maad on Venemaal nii palju, et võiksime toita ära umbes miljard inimest. Tegelikult tuuakse 147-miljonilise elanike arvu juures pooled toiduained sisse – statistika on ebausaldusväärne, on ka väiteid, et sisse ostetakse 70 protsenti toitu.

Aga miks? Miks pole kodumaiseid talunikke, kes toidaks rahva ära ja ekspordiks ka veel? Sest viis miljonit farmerit tähendaks ka viit miljonit peremeest. Ja siis tuleks võimu nendega jagada. Nad hakkavad ju rääkima: palun tehke sellised seadused, et meil oleks võimalik tööd teha. Aga juhtkond ei taha oma võimu jagada, seepärast pole põllumajandust ega tööstust ning me elame nafta ja gaasi ekspordi arvel.

Olen palju sellest kõnelnud, kuid alati vastuseks on naer. Teie alustage kas või Vene nafta ja gaasi tarbimise vähendamisest. Näiteks Eestil on endal põlevkivi, te suudate välja keerutada. Teile on ju tarvis usaldusväärset, sõbralikku naabrit, kellega normaalseid suhteid luua. Selleks on vaja nafta ja gaasi ostmist vähendada, sest siis on reformid vältimatud.

Milline antigeenius peab küll olema, et Venemaast selline majanduslikult mitteligitõmbav koht teha. Venemaal on kõike: mets, jõed, kuld, kvalifitseeritud tööjõud. Aga raha põgeneb Venemaalt.

Kui inimestelt küsitakse, palju nad teenivad, siis on neil piinlik seda öelda, sest summad on nii väikesed. Kuid mitte nemad ei peaks häbi tundma, vaid need, kes Venemaal varastavad ja raha välja viivad.

Samas, loomulikult me sõltume üksteisest. Näete, kuidas Venemaal toimuv mõjutab Ukrainat, Valgevenet, Poolat… Uskuda, et Venemaa on seal, aga meie oleme siin, see pole õige. Mis Venemaal toimub, on päris oluline.

Milline on teie hinnang Tadžikistaniga seotud viimastele sündmustele? Kas Venemaa näitas seeläbi, et tal on Nõukogude-järgses ruumis mõju?

See on üpris paljuütlev lugu. Raske on leida planeedilt Maa mõnd nõrgemat riiki kui Tadžikistan. See on nagu mingi pseudoriik, mille eelarvest kolmandiku annab Venemaal töötavate võõrtööliste sissetulek. Venemaalgi pole elu kuigi magus, aga kui tadžikid meile saabuvad, siis nad ütlevad: oh, kui hästi te siin elate.

Kuid isegi selline riik näitas, et nad ei taha Venemaad kuulda võtta. Kõik see jutt, et need on ju meie vennad… Need liidud, Šanghai organisatsioon, need formaalsed struktuurid osutusid mütoloogiaks. Nüüd selgus, et tadžikke on lubatud Venemaalt välja ajada küll. Ja kui vennad, siis miks nad Abhaasiat tunnustanud ei ole? Nad ei kavatsegi Abhaasiat tunnustada.

Kolmas järeldus – veel kord nimetan, et Vene võimustruktuur on väga ebaefektiivne. Tema reaktsioonid sarnanevad ihtüosauruse omadega – suur, pika kaelaga, saba on juba ära raiutud, aga pea on ikka rõõmus, sest signaal pole kohale jõudnud. Meie Nõukogude-järgne juhtimissüsteem hilineb pidevalt, reaktsioon tuleb alles siis, kui signaal on Kremlini jõudnud.

Läinud suvel olid koledad metsatulekahjud. Mu tütar elab Kremli lähedal ning tegutsema hakati alles siis, kui suits juba sinna jõudis. Kaks kuud juba põleme! Samamoodi hoiti kaht lendurit Tadžikistanis mitu kuud kinni, kuni lõpuks Moskvas taibati: kuidas nii, meie, vene inimesed!

Kus te varem olite? Mulle jääb mulje, et tadžikid hoidsid mehi teadlikult kõigepealt mitu kuud kinni, oodates reaktsiooni, kuid seda polnud. Solženitsõn kirjeldab oma «Gulagi arhipelaagis» episoodi, kuidas üks laagris istuv noormees otsustas kõik koputajad kindlaks teha. Ta pani end ka koputajana kirja ja seejärel tuli talle rahakaardiga 147 rubla. Ette nähtud oli 150 rubla, rahakaardi saatmine maksis kolm rubla. Vangid said aru, et kõik, kellele tuleb täpselt see summa – 147 rubla –, on koputajad, ja õiendasid nendega arved.

Miks ma seda räägin? Sellepärast, et kui välismaal pannakse istuma mõni meie julgeolekutöötaja või korrumpeerunud ametnik, tõstavad võimud kohe kära, teevad skandaali. Üks kõrge aatomienergeetikategelane võeti Šveitsis kinni, öösel sõitis saatkonna esindaja kohale, et mitme miljoni dollariline kautsjon ära maksta. Kui meie julgeolekumehed lasid Kataris õhku endise Tšetšeenia presidendi Jandarbijevi, siis nad päästeti sealt välja. Aga kui meie lihtsad meremehed satuvad näiteks Nigeerias vangi ja nende naised umbes poole aasta jooksul vihaseks saavad, siis alles hakatakse endid liigutama. Umbes sama toimus Tadžikistani juhtumis.

See tähendab, et võimude silmis on omad üksnes korrumpeerunud ametnikud ja julgeolekumehed. Tavalised kodanikud – jah, tuleb ka välja aidata, aga see pole kõige tähtsam.

Mida te arvate Venemaa praegusest opositsioonist? Seal on tuntud nimesid, nagu Nemtsov või Kasjanov, kuid kas on ka kedagi sellist, keda võiks tulevikus reaalselt näha Venemaa liidriks pürgimas?

Mul on nii Nemtsovile kui Kasjanovile hulk etteheiteid, aga nendest ei tahaks praegu rääkida. Opositsioonijuhid – nii Milov, Kasjanov, Rõžkov kui Nemtsov – on inimesed, kes on võimu juures olnud. Juba see tekitab nendega teatava distantsi. Te juba olite seal! Millega te siis tegelesite?

Opositsiooni olukord ei ole lihtne. Põhimõtteliselt võib nad jagada kaheks. Ühed on läänemeelsed poliitikud ja teisitimõtlejad, teised on Nõukogude-meelsed – Zjuganov ja muud. Mina arvan, et kumbki variant pole õige. Näiteks Eesti ja teised Balti riigid ei soovinud reformida Nõukogude vabariiki, sest teil olid juba oma vabariigid.

Ka Venemaa ülesanne on mitte NSVLi taastada, aga ka mitte läände põgeneda, vaid naasta Venemaale. See on muidugi raskem. Kuid seda saab ikkagi teha, uuendades ja ajakohastades. Venemaal oli palju puudusi ja vigu tuhandete aastate jooksul, aga põhimõtteliselt oli see normaalne riik. Mitte halvem ega parem kui Rootsi, Preisimaa või teised.

Nõukogude Liit oli aga patoloogiline süsteem. Kui Putin räägib, et Nõukogude Liidu lagunemine oli suurim geopoliitiline katastroof, siis mina ütleksin, et suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu loomine.

Seetõttu näib mulle kõige perspektiivikam selline opositsioon, kes suunab oma pilgu ajaloolise Venemaa poole, kes soovib taastada Venemaal kehtinud reegleid. Kuigi nad on väga väikesearvulised. Aga kui suhkrutükk panna teeklaasi, siis see lamab põhjas niikaua, kuni ükskord ära lahustub. Kuni inimesed taipavad, kus on nende kodumaa, kus on nende lätted, identiteet, läheb aega. Pärast 70 aastat kommunismi pole seda lihtne saavutada.

Igor Tšubais (64)

- Vene sotsiaalteadlane, Venemaa identiteedi küsimuste uurija. Tuntud kui Venemaa-uuringute (россиеведение) mõiste käibeletooja, samuti kui raadiosaadete juht.

- Tema noorem vend Anatoli Tšubais oli üks president Jeltsini administratsiooni mõjukaid tegelasi ja erastamise korraldajaid Venemaal.

- Igor Tšubais külastas Eestit Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse korraldusel ja Avatud Eesti Fondi toetusel.

Allikas: Postimees