Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Reaalharidus annab eeldused edukaks ja õnnelikuks eluks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Noorma | FOTO: Scanpix

Teadlased peavad inimestele arusaadavalt seletama, miks ja mida nad teevad ning mis kasu sellest inimkonnale ja Eestile sündida võib. Eesti inimesed, teadlaste palga maksjad, väärivad teadmist, kuhu see raha läheb, räägib Mart Noorma, teadusaasta kõneisik, Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna õppeprodekaan.



See õppeaasta on Eestis kuulutatud teadusaastaks. Millised ühiskondlikud probleemid seda tagant tõukasid, millele soovitakse teadusaastaga tähelepanu juhtida ja mida muuta?

Riigid, kelle tase reaal- ja loodusteadustes on kõrgem, saavutavad ka keskmisest suurema majandusliku edu ja sotsiaalse heaolu, sest riigi teaduspõhine haridussüsteem suudab tagada vajalikku tööjõu juurdekasvu. Märksõnaks siin on suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogiline tööstus ja see vajab palju kvaliteetse rahvusvahelise haridusega inimesi.

Milles on siis Eesti probleem? Meil ei ole piisavalt noori tipptasemel insenere ja teadlasi. Näiteks ei jääks ükski asjalik Tartu Ülikooli lõpetanud füüsik töötuks ka siis, kui suudaksime neid koolitada poole rohkem. Keegi ütles väga tabavalt, et me ei saa kõrgtehnoloogilist tööstust enne, kui hakkab jääma töötuks reaaleriala doktorikraadiga lõpetanuid. Siis oleks nad sunnitud otsima uusi väljundeid ettevõtlusest ja siis hakkaksid tekkima tõeliselt innovaatilised firmad.

Miks siis Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja teised tõsised reaalvaldkonna tegijad ei suuda ühiskonna vajadusi inseneride ja reaalteadlaste koolitamisel täita? Sest ühest küljest on reaalaineid raske õppida ja teisalt ei mõista paljud noored, kui tugevad eeldused õnnelikuks ja edukaks eluks annab reaalharidus. Nii minnaksegi pigem kergema vastupanu teed ja astutakse kõrgkoolidesse õppima lihtsamaid erialasid. Reaal- ja loodusteaduste populariseerimisele pühendatud teadusaasta eesmärgiks ongi saata noortele sõnum: jah, reaalaineid õppida on raske, kuid see on suurepärane võimalus saavutada elus edu ja rahulolu.

Argumendid teaduse edendamiseks ja populariseerimiseks kipuvad Eestis olema väga materialistlikud ja majanduskesksed. Kas see on ikka parim viis noortele läheneda?

Ütlen kõigile meie sisseastujatele: palk loeb teatud piirini. Selle haridusega võime teile peaaegu garanteerida, et palgatase, mida tulevased töökohad teile pakuvad, on see tase, mis katab ära põhivajadused, nii et jõuate sinna, kus edasine õnn sõltub pigem eneseteostusest ja tunnustusest. Reaalteadlase karjäär pakubki selleks kõige paremat võimalust.

Noored säravad isiksused tahavad saada nendeks, kes seiklevad mööda maailma ringi, teevad lahedaid asju, on hästi tasustatud ja nii edasi – kõike seda reaalteadlase elukutse võimaldabki. On müüdid, et teadlane on igav elukutse, et ta teeb tuima tööd laborinurgas ja saab madalat palka. Tegelikkus on selline, et teadlase töö on tema hobi, see tähendab, et saad palka selle eest, mida sulle kõige rohkem meeldib teha. Naudingu põhialus on see, et sa mõistad, et see on teiste jaoks kasulik. Sinu õnn tuleb sellest, et sa teed asju, mis on inimkonnale ja ka Eesti riigile väga vajalikud, oled võimeline põhjendama, miks see on tähtis, mida sa teed, saad sellest tohutut rahuldust.

Üks reaalala karjääri põhitugevus ongi see, et need on töökohad, kus saab reaalselt tugevat tunnustust ja suure eneseteostusvõimaluse. Kui tahad teha suuri asju inimkonna hüvanguks, ei ole paremat kui reaalteadlase tee.

Teine uskumus, et teadlase palgad on väikesed, ei vasta tõele. Rahvusvaheliselt edukate teadlaste töötasu on väga konkurentsivõimeline, sest nad saavad pidevalt taotleda teadusrahastust Euroopa Liidust. Veidi lihtsustatult võib öelda, et kui olete teadlasena edukas, siis hakkavad teile maailmatasemel palka maksma Euroopa maksumaksjad.

Kas teadusaasta peaks olema äratuskell ka teadlastele endile, et võtke kätte ja hakake oma valdkonna populariseerimise heaks midagi tegema?

Jah, see on väga õige märkus. Ma arvan, et tähtis on mõjutada just nooremat põlvkonda, kes peale kasvab. Ka laboris, kus tundub, et praegu on kõik hästi ja professoril on kümme doktoranti, peab mõtlema selle peale, mis saab 20 aasta pärast. Kas ma tahan, et mu valdkond oleks hea seni, kuni ma elan, või tahan, et valdkond jääks suureks ja uhkeks ka pärast mu surma.

Kui Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut tähistas juubelit, oli näitusel ühel pildil Artur Lind koos oma doktorantidega. Tema õpilaste seas olid Mart Saarma, Richard Villems, Toivo Maimets, Mart Ustav, Andres Metspalu ja paljud teised. Kogu see nimekas seltskond on ühe professori õpilased ja õpilaste õpilased. Selliseid professoreid on meil vaja. Artur Lind oli ideaalne näide sellest, kuidas üks inimene keskendub sellele, et vaadata valdkonda laiemalt ja tagada, et järelkasv oleks sama võimekas kui ta ise. Praegu juhtub tihti nii, et kasvatame endale doktorandi, kes on küll vinge artiklikirjutaja, aga kelles ei ole sära. Kui suur õpetaja eest ära kukub, ei ole ta valmis võtma vastutust, ei ole võimeline valdkonda populariseerima, võitlema uute projektide eest ja selgitama inimestele, miks seda vaja on. Teadlastena peame oleme võimelised kogu aeg selgitama, miks teeme seda, mida teeme, ja miks see on oluline. Ja selgitama mitte ainult rahvusvahelistel konverentsidel, vaid rahva keeles rahvale. Sest Eesti inimesed, meie palga maksjad, väärivad teadmist, kuhu see raha läheb.

Küsimus on selles, et töö peab olema kellegi jaoks kasulik – inimkonnale, Euroopale, Eesti rahvale. Teadlasena pean olema võimeline selgelt välja ütlema, miks teen koos tudengitega Eesti tudengisatelliidi projektis üht või teist eksperimenti. Aga see ei takista mind ka ütlemast, et teen seda selle jaoks, et Eesti noored oleksid rohkem motiveeritud õppima matemaatikat ja füüsikat. Nad näevad, et selle haridusega saab Eestis teha nii ulmelist projekti, mida isegi NASA ei ole veel teinud ja mida jälgivad, silmad punnis, maailma tõsiseltvõetavad meediakanalid.

Olen kindel, et 20 aasta pärast on tudengisatelliidi tulemus täpselt seesama, mida nägime Artur Linnu pildi peal: need 50 inimest, kes satelliiti ehitavad, on tippinsenerid, tippteadlased, ettevõtte juhid. Kahel põhjusel: nad on kõik sisuliselt hästi kõvad, kuid nad on ka kogu aeg olnud keskkonnas, kus saavad aru, et see, mida nad teevad, on inimeste jaoks tähtis.

Paljud teadlased väidavad, et neil pole populariseerimiseks aega ja milleks peaksidki nad seda tegema, kui nende tööd hinnatakse hoopis teaduspublikatsioonide ja grandiraha alusel. Mida peaks seal muutma?

Võtame sammu tagasi. Meil on masu, teadusraha võetakse vähemaks, tuletõrjujate arvu kärbitakse, õpetajate palku ei suurendata. Sellises olukorras saavad kõik aru, miks meil on vaja pritsimehi, kõik saavad aru, miks meil on vaja õpetajaid. Aga kas kõik saavad aru, miks meil on vaja teadlasi? Riigi juhtkond saab aru, ja hambad ristis ... väga lihtne oleks olnud kolmandik teadusrahast kokku tõmmata ja öelda, et teenige Euroopa projektide pealt rohkem. Aga seda ei tehtud, vähendati proportsionaalselt ja minu meelest lähenes valitsus väga õigesti.

Kui räägime [professorikohale] tagasivalimisest: kust meie praegune palk tuleb? Minu palgast tuleb kolmandik Eesti maksumaksjalt. See ütleb mulle, et mul on juba praegu kohustus Eesti rahva ees. Tagasivalimise kriteeriumid on kusagil kirjas küll, aga ma olen ju teadlane, ma saan aru fundamentaalsetest põhimõtetest. Tagasivalimine on ilus, aga rahvas on selle raha teeninud ja see on mulle palgaks tulnud, järelikult peab sisetunne mulle ütlema, et selle raha eest pean suutma põhjendada, mida ma teen, mitte ainult teadusagentuuridele, vaid ka Eesti rahvale.

Kas saaksime panna populariseerimist tagasivalimisel kriteeriumiks? Raske, sest sugugi kõik ei ole selleks võimelised. On ka palju teadlasi, kelle tugevus seisneb sada protsenti üksinda laboris nokitsemises. Samas tema töörühmas peaks kindlasti olema vähemalt üks inimene, kes võtab populariseerimise enda peale.

Teadusaasta
•    Õppeaasta 2011/12 kuulutas teadusaastaks haridus- ja teadusministeerium. Aasta algas teadlaste öö sündmustega tänavu septembris ja kulmineerub rahvusvahelise füüsikaolümpiaadiga, mis korraldatakse Eestis 2012. aasta suvel.
•    Teadusaasta eesmärk on pakkuda meediatuge ja ühist platvormi Eestis korraldatavatele teaduse populariseerimise üritustele. Teadusaasta egiidi all toimub enam kui 150 üritust.
•    Teadusaasta on saadikuteks valinud 26 tunnustatud või noort teadlast, aasta kõneisik on Tartu Ülikooli dotsent Mart Noorma.
Allikas: PM

Tagasi üles