Tahame või ei – tulevaste valimiste mõõdupuid seab EKRE, kes on Eesti poliitmaastikul kujundanud uue reaalsuse. Küsitlustes viiendiku jagu valijaid kõnetava partei avaliku esinemise viis seab rämedaks muutumise surve alla ka kõik teised erakonnad.
Vilja Kiisler: EKRE joonlaud (49)
23. september 2018, 23:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelt poolt on EKRE-l igasuguses avalikus debatis praegu ikka veel see eelis, et nad on küll juba riigikogus, aga pole (veel) valitsuses. See annab neile vabad käed mustanahalisi ja venelasi sõimata, otse-eetris kohtunike peade lendamise nalju teha. Keegi ei jäta neid seepärast kutsumata.
Avaramas vaates aga on EKRE ning nende suuremad-vähemad sõsarparteid Euroopas poliitilist kultuuri muutnud määral, mida on raske üle hinnata. Ütelda kõike, mida seni on peetud ebakorrektseks, väärituks ja vaenulikuks, ongi nende firmamärk. Paratamatult peavad sellega mingil moel suhtestuma kõik teised parteid. Mäletate veel kõrvulukustavat vaikust, mis kaikus avalikus ruumis Reformierakonna valitsuse ajal? Koll oli kapist välja pääsenud, aga valitsusparteid tegid nägu, et kõik on nagu enne. Kuni Jevgeni Ossinovski selge seisukoha võttis, et see kõik ei ole üldsegi talutav.
Vaikiva ignoreerimise foon oli sellega murtud ja tasapisi pidid kõik erakonnad hakkama rääkima nii EKREga kui ka EKRE valijaskonnaga. Kuna EKRE teiste keeli ei mõista ega tahagi mõista, olid nad sunnitud samm-sammult aktsepteerima ka EKRE viisi ühiskonnas toimuvast kõnelda.
Liberaalsema silmavaatega inimesed loodavad, et valitsusse saades maheneb EKRE põlissoomlaste eeskujul ning teisalt tuleb ilmsiks nende saamatus poliitilistes põhiküsimustes. Suuresti on see ühe-kahe teema erakond oma täielikku ignorantsust juba näidanud: näiteks Mart Helme erakordselt võhiklikud väljaütlemised majandusteemadel võiksid kuuluda huumorirubriiki.
Ometi on EKRE tegutsemine teistele parteidele kasulik. Viimati kohalike valimiste eel panid sotsid oma šansid just EKREga vastandumisele ning küllap kahetsevad seda tagantjärele: rohkem kasu sai EKRE. Riigikogu valimiste eel aga lõikab parimat profiiti EKRE väljaütlemistest Keskerakond. Et Tallinna TVs lahkesti üles haibitud EKRE Keskerakonnalt Peeter Ernitsa võttis, ei ole veel nii suur kahju, kuigi matemaatika ajas see keeruliseks. Sest isalikult näppu viibutava positsiooni võtnud peaminister Jüri Ratas saab EKRE manitsemisega Keskerakonnale plusspunkte noppida, sellal kui kulisside taga käivad maakuulamised ühise koalitsiooni asjus pärast Keskerakonna oodatavat valimisvõitu.
Reformierakonda seob Kristen Michali liinis samuti EKRE-sümpaatia, kuid Kaja Kallase trooniletõusuga on sünergia otsimises takistused tekkinud. Kallase liberaalne DNA lihtsalt ei lase Helmetega mõistlikku dialoogi teeselda, isegi kui see peaks erakonnale poliitiliselt kasulik olema.