Juhtkiri: kulutused, mida ei saa jätta tegemata

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kellukese lasteaed Tallinnas Kalamajas oli töömees Aleksandrile eile õhtul juba kolmas koht, kuhu tal paluti tulla, et vanad nõukogudeaegsed metallredelid läbi saagida.
Kellukese lasteaed Tallinnas Kalamajas oli töömees Aleksandrile eile õhtul juba kolmas koht, kuhu tal paluti tulla, et vanad nõukogudeaegsed metallredelid läbi saagida. Foto: Priit Simson

Järelevalve on see, mis lastega juhtunud õnnetuste traagilisi tagajärgi ära hoiab, sest abi on kohene. Ent kui abi viibib, sest paarikümne lapsega üksi jäänud kasvatajal ei ole ringnägemist? Kui atraktsioonid mänguväljakul muutuvad oma puudulikkuses ohtlikuks, sest lasteaia juhataja ei saa puuduvat raha oma kabinetis koopiamasina abil juurde teha?


Meil on lasteaedu, kus magamistoas hallitab sein, sest lasteaial pole remondiraha. Meil on lasteaedu, kus ei suudeta tagada mänguväljaku puutumatust öiste laaberdajate eest ning kasvatajad peavad enne lastega õue tulekut kontrollima, ega liivas pole süstlaid või klaasikilde.

Meil on lasteaedu, kus lumerohkel talvel vajuvad kokku katused, sest lumi on koristamata. Et lapsevanemad teevad korjandusi WC-paberi, pliiatsite või mänguasjade ostmiseks, see pole enam isegi kõneväärt.

Üleeile Lasnamäel Rukkilille lasteaias juhtunud õnnetust uurib praegu prokuratuur ning me ei tea kõiki üksikasju.

Kuid kõige taustal, mida oleme paari aasta jooksul lasteaedade olukorrast kuulnud ja lugenud, mõjub see õnnetus küünilise suhtumise kataklüsmina. On ju kriitikale lasteaedade korrasoleku kohta vastatud kogu masu jooksul ühtemoodi: raha pole. Vanemhüvitis on küll andnud oodatud tagajärgi – sündimus on suurenenud, nõudlus lasteaiakohtade järele samuti, kuid «raha pole».

Nii on lasteaiakohti laste arvu suurendamisega rühmas kunstlikult juurde tekitatud, kuid kasvatajate ja abikasvatajate koosseisu on mõnel pool lausa kärbitud, sest «raha pole».

Omavalitsuste vastutus lasteaia eest on mõistlik, sest kes muu peaks paremini teadma selle piirkonna vajadusi lasteaiakohtade järele. Ent ometi oleme näinud kogu masuaja, kuidas just lasteaiad on saanud survevahendiks eelarvelistel läbirääkimistel riigiga. Vanemate initsiatiivi kas või olukorrale tähelepanu juhtida – muutust loota on tihanud nagunii vaid kõige optimistlikumad – on halvustavalt marginaliseeritud.

Tõsi on see, et keerulises olukorras peab omavalitsus tegema otsuseid, mis kõigile ei meeldi. Tõsi on see, et omavalitsuse abile loodavad paljud, mitte ainult lasteasutused. Tõsi on see, et alati ja kõikjale ei jätku ealeski raha. Ent ometi on jube teada, et ohutust tagavad ettevõtmised tolles lasteaias jäid pooleli rahapuuduse tõttu. On kulud, mida ei saa jätta tegemata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles