Maailma eri paigus kogunevad protestijad aeg-ajalt linnaväljakutele telkima.
Ida-Euroopas kannustab telkijaid enamasti reaalne meeleheide ning nõutakse konkreetseid demokraatlikke reforme. Hoolimata karmist kliimast ei kao telklaagrid Kiievist või Minskist üldjuhul enne, kui võimud need vägivaldselt likvideerivad.
Kaug-Idas ei jõua protestijad enamasti telklaagrit püstitadagi, enne sõidavad neist üle valitsuse saadetud tankid.
Kesk-Aafrikas võivad miljonid inimesed oma isiklikust telgist vaid unistada. Ning Põhja-Aafrikas tänavu kevadel toimunud revolutsioonilised rahutused olid kaugel vagurast telkimisest, inimesed tänavatel olid lihtsalt ööpäev läbi katkematus aktsioonis.
Lõuna-Euroopas, USAs ja nüüd ka Suurbritannias tundub linnaplatsil telkimine olevat rohkem nagu kämpingu erivorm. Noortele lääne anarhistidele ja hipidele on oma laagri püstitamine mõnele sealsele linnavajakule igati lahe. Meedia ja turistide tähelepanu on meeletu, vett saab otse purskkaevust ja lähimas kiirtoidukohas käiakse nii söömas kui vetsus.
Tõenäoliselt ei puudu aktsioonist ka sex, drugs and rock’n’roll. Ning üldjuhul ei nõuta konkreetseid muudatusi, vaid piirdutakse papitükil deklareerinuga à la «meid on 99 protsenti». Lõpuks, kui telgiinimeste edevus on ammendunud ja pehmel õhkmadratsil magamisest villand, minnakse vaikselt laiali. Või teise võimalusena, mis praegu realiseerub USAs, hakatakse oma protesti väljendama agressiivselt ja avalikku korda rikkudes. Mis annab politseile aluse rakendada telklaagri kokkupakkimiseks jõudu.
Tänavu on mul õnnestunud protestitelkijaid oma silmaga kaeda nii Põhja-Hispaania kui USA lääneranniku linnades. Mõlemas piirkonnas hakkasid linnaväljakutele püstitatud telklaagrites silma mustad anarhistide lipud, väga erineva sisu ja nõudmistega plakatid ning valdavalt noorte hulgas ka mõned juba hallipäised hipid.
Ja loomulikult toimuvat fotografeerivate turistide ja filmivate ajakirjanike hordid. Nähtud protestid olid tegelikult üsnagi emotsioonivaesed isegi võrreldes Eestis 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses toimunud avalike pikettide ja demonstratsioonidega. Rääkimata neist rahvarahutustest, mida võisin vahetult näha 1987 Riias või 1988 Jerevanis.
Telkimine on juba olemuslikult põnev ja romantiline tegevus. Lapsed tahavad oma «telki» kas või magamistoa narivoodi alla. Ning kui suvel selle reaalselt aias püsti saab, et tulda sealt tuppa isegi ööseks.
Noored armunud otsivad ikka telkimisvõimalusi looduskaunis kohas. Organisatsioonide suvised kokkutulekud ja firmapeod teeb eriliseks just telkimine, hoolimata kõikidest kaasnevatest hädadest (kitsas ja kõva küljealune, sääsed, õhtul külm ja hommikul palav jne).
Telk eraldab meid ümbritsevast maailmast väga omapärasel moel. Telgis saab justkui olla privaatselt, samas on seal toimuv väljas olijatele hästi kuulda ja sageli ka näha. Siiski pakub telk piisavalt kaitset välismaailma esmaste hädade (sademed, tuul, kõrvetav päike, satikad, roomajad jmt) eest.
Kui protestija püstitab telgi Manhattani pilvelõhkujate vahele, saab ta sealgi luua oma illusoorse mikrokosmose. Oma väikeses maailmas telgi kupli all võib kitarri tinistades täiesti tõsimeelselt unistada nagu John Lennon: Imagine there’s no countries / It isn’t hard to do / Nothing to kill or die for / And no religion too /Imagine all the people / Living life in peace (vabas tõlkes: kujutle, et pole riike, pole midagi, mille eest tappa või surra, ja pole ka religiooni, kujutle kõiki inimesi, kes elavad rahus)
Lääne suurlinnade protestitelkimise eripära on, et kui seltskond telgis peaks ära tüütama, saab alati minna välja end kaamerate ja mikrofonide ette tuulutama. Tõeline staarikogemus on kohe kättesaadav ilma igasuguse ande või pingutuseta.
Telk on heaoluühiskonna kolmekümnendates eluaastates «lastele» ideaalne koht nii reaalsust eiravaks unistamiseks kui ka endale tähelepanu tõmbamiseks. Neid aspekte ei peaks kõikvõimalike telkimisaktsioonide kajastamisel ja analüüsimisel alahindama.