Minus tekitab alati kõhklusi, kui midagi pakutakse ilma rahata – olgu see tasuta kõrgharidus, tasuta bussisõit, tasuta internet, tasuta jook kauba peale või miski muu. Tavaliselt on prii asja taga mõni konks, vastuteene või keerulisem skeem, kuidas raha inimeselt välja nõuda. Või maksab ühe inimese lõbu kinni hoopis tema naaber, kolleeg, trennikaaslane.
Paraku on nii ka arstiabiga. Tõsi, hooldusravis on omaosalus ning eriarsti juurde minnes tuleb tasuda visiiditasu, kuid üldjoontes tasub arstiteenuste eest haigekassa ehk maksumaksja. Enamikul inimestest pole tõenäoliselt aimugi, kui palju läks maksma nende operatsioon, uuringud või isegi lihtne röntgeniülesvõte. Pigem peetakse Nõukogude ajast pärit mentaliteedi najal iseenesest mõistetavaks, et arstiabi on tasuta, riik maksab selle eest ja peab selle talle tagama. Aga riik pole põhjatu rahapada.
Olen ikka mõelnud, kuidas panna inimesed paremini tunnetama tasuta teenuste hinda. Ma ei taha, et vaesed pensionärid peaksid kallid, kuid vältimatud operatsioonid oma taskust kinni maksma. Küll aga võiksime hakata rohkem haigusi ennetama – tegema tervisesporti, toituma õigemini, piirama suitsetamist ja joomist, korralikult puhkama. Inimesed võiksid aduda, et kui nad nõuavad iga väikese valu tõttu põhjalikke ja kalleid uuringuid, siis tulevad need kellegi teise ravijärjekorra pikenemise arvelt (ja sageli tervema maksumaksja rahakotist).
Seega, miks ei võiks suhtumise muutmiseks esitada patsiendile iga arstivisiidi eest arvet? Ma ei eelda, et inimene peaks selle kinni maksma. Kuid ta võiks näha, kui kallis arstiabi on ning kui suure summaga maksumaksjad tema tervist väärtustavad. Usun, et need arvud panevad nii mõnegi meist mõtlema. Nii nagu mind panid mõtlema hiljutised visiidid hambaarsti juurde: ligi 120-eurone arve tunniajase piina eest paari hamba kallal tundub paraja luksusena. Aga see pole tegelikult midagi erilist – meditsiin ongi kallis. Kuna hambaravi riigieelarvest ei kaeta, on see koht, kus me saame tegelikku olukorda tunnetada. Kui oled korra arstilt kopsakama arve saanud, ei tundugi trennipääse või paar tosse enam nii kallid.
Tõsi, paljud meist on haiged endast sõltumatutel põhjustel ning neid ei peaks selle eest lisaks karistama. Kuid see ongi «nullarve» võlu – inimene ei pea midagi seetõttu rohkem välja käima, kuid loodetavasti suhtub nii mõnigi seejärel enda tervisesse ja teiste maksumaksjate rahakotti tõsisemalt.