Toomas Kiho: Eesti teisel pool

Suve lõpus valiti meie riigile pea – uue ametiaja pälvis president Toomas Hendrik Ilves – ning möödus 20 aastat riigi iseseisvuse taastamisest – Eesti Vabariik alustas kolmandat vaba kahekümnendit. Nii et nüüd sügisel on igapidi paras aeg teha kokkuvõtteid seni saavutatust ja seada sammu uuteks tähtaegadeks.

Ühes sellega kerkib üha teravamalt üles küsimus, kus on Eesti uued eesmärgid? Pärast seniste poliitiliste suur­eesmärkide saavutamist – liitumine Euroopa Liidu, NATO, Euroopa ühtse viisaruumi, ühisraha ja kõige muuga – oleme saanud piirkonna kõige lõimunumaks riigiks. Eestlased on jõudnud Euroopasse: kultuuriruumi, mille suunas sajandi eest nooreestlased vaid idealistlikult õhata võisid; vabasse majandusruumi, mis poole sajandi eest meile vaevu läbi raudse eesiide virvendas; ning kõikidesse läänemaailma struktuuridesse, millega ühinemiseks veel kümne aasta eest Eesti suuri jõupingutusi tegi ja hoolsalt kõiksugu kriteeriume täitis.

Oleme eurooplased valmis, ja seda tõepoolest palju ehedamal, palju materiaalsemal kujul, kui meie suurmehed Gustav Suitsust kuni Lennart Mereni iganes unistasid. Nende meeste poolmüütilisi veendumusi kuulates teadsime seda eurooplaseks-olemise asja seni vaid meie, eestlased, isekeskis – väljastpoolt vaadatuna ei kippunud Euroopa õigupoolest siia ulatuma. Vähemalt mitte alati ja tingimusteta.

Aga igatahes, tõepoolest oleme olnud tublid, oleme päral, olemegi «teisel pool» – seal, kuhu alati oleme ihalenud. Eestlastest on saanud Lääne inimesed ilma igasuguste agadeta.

Niisiis on täiesti õigeaegne küsida: kuhu edasi, millist Eestit me tahame? Või teisiti öeldes on aeg küps pärida endalt ausalt, milleks me seda kõike üldse tahtsime? Kui kõik on saavutatud, siis nüüd peaks olema saabunud aeg saak koristada ja vilju nautida.

Mis need viljad on? Karta on, et suures euroopastumise tuhinas nägime vaid asja klantspoolt, olles piirdunud vaid läbi raudkardinate piilumisega: me teadsime oodata priiusega kaasas käivat sõnavabadust, mis pidi kaasa tooma tsensuurita kõrgkultuuri, majandusvabadus pidi kaasa tooma turusuhted ning sellega koos kvaliteetsed kaubad, kindla valuuta, lahedad reisimisvõimalused, korraliku teenistuse jne. Ühesõnaga ootasime kõrget elustandardit ehk siis lihtsas keeles: rikkust ja rahulolu. Ja tõsi ta on, kõigi virisejate kiuste – ka need on meil käes, osatagu vaid vaadata. Aga peale rikkuse- ja rahuloluviljade on Lääneks olemises ka hapumaid vilju.

Meil on missioonid ja langenud sõdurid kaugel Afganistanis, meie osaks on võimalikud kohustused Euroopa finantsstabiilsuse fondide suhtes, meil on osa ühisvastutusest euro eest. Ja meie Lääneks-olemisega ei kaasne mitte ainult sõjalised või rahalised negatiivsed kaasnähud, vaid ka kultuurilised, eeskätt üldise kommertslikkuse ja pealiskaudsuse tõus (lamedate Ameerika filmide, odava ajaviitekirjanduse, teatrirepertuaarile langenud kommertssurve pealetung jne). Aga ka ilmnenud immigratsioonisurve kolmandatest riikidest jne.

Koos Lääneks saamisega oleme ära lõiganud oma kunagised sõbrasuhted nn esindamata rahvastega, keda ise ikestatud olles oma saatusekaaslasteks pidasime – hantidest ja tatarlastest tiibetlasteni. Võtkem kas või palestiina juhtum – UNESCOt ja riiki võiks ehk neile lubada küll, aga muidugi mitte praegu... Ilmekaim näide on ilmselt siiski meelemuutus, mis on viimase paarikümne aasta sees toimunud suhtumises tšetšeenidesse. Tšetšeenia sõja ajal olime oma mõtetes kõigest hingest sealsete võitlejate poolel, nüüd aga on nendestsamadest võitlejatest saanud meie silmis tavalised terroristid.

Kusjuures – ja see on väga oluline – nendes näidetes pole tegu mitte objektiivsete muutustega maailmategelikkuses, vaid meie subjektiivse taju muutumisega, meie saamisega lääneriigiks.

Mis meid siis siin teisel pool, Läänes ootab? Või kes meid ootab? Just seesugusest küsimusepüstitusest lähtudes võiks praegusel juhul jõuda kõige asjakohasemate eesmärkideni. Loomulike sihtideni, mida ei tule mitte välja mõtelda, vaid mis on kusagil õhus olemas – nagu ­eeter – ja need tuleb üksnes kinni püüda ja sõnastada.

Ehk: see on lihtsalt formuleerimise vaev, ja just ainult niisugused n-ö loomulikud eesmärgid tegelikult «töötavadki», ainult niisugustel sihtidel on väljavaadet saada üldrahvalikult tunnustatuks, mille järgi vabatahtlikult joondutakse ja kuhupoole suundumine on n-ö ühiskondlik kokkulepe. Tagasivaates võime selliseid ühistunnet tekitanud eeterlikke teese ajaloost leida ja nimetada terve rea. Iseseisvumise taastamine oli üks selline. Sinimustvalge väljatoomine oli üks selline. «Ei fosforiidile!» oli üks selline. Ja nii edasi (õigemini: tagasi) kuni mõisate põletamise ja talude päriseksostmiseni.

Mõneti võib tunduda, et ring on sulgunud loogilise veaga – me ei saa enam end ainult seestpoolt hinnata, vaid kuna oleme nüüd ju ka ise osa Läänest, peame justkui ise ennast ka väljastpoolt vaatama.

Pidagem meeles Eesti praeguse ajaloolise olukorra eripära: oleme situatsioonis, kus me kunagi varem pole olnud: oleme teisel pool, nagu ennist kirjeldatud. Võib-olla on just selle tõsiasja kõrvalejätmine pärssinud teisel pool olles õiget sihti leidmast, järgmist Eesti suureesmärki sõnastamast.

Oleme nagu suureks saanud teismeline, kes järsku märkab, et ka tema on maailmas tegija, mitte enam laps, kes sai vastutuseta nõuda ja muudkui oodata suureks saamist.

Me ei taha abstraktset rikkust. Me ei taha abstraktset tõde ega heaolu. Sest meie ülesanne ei ole abstraktne, vaid saab olla püstitatud üksnes Eesti vaatepunktist lähtuvalt. See tähendab, et meie tuleviku keskmes peab seisma esiteks Eesti ise. Ja, teiseks, ka Eesti kui Lääne osa ülesanded ja vastutus.

Mida saame juurde anda oma uueks koduks saanud Läänele? Milline Eesti paistab, milliseks kujuneb? Kas see on veel üks angloamerikaniseerunud maanurk, kusagil Euroopa idarajal. Kas see on mingi transiitmaa või hoopis odava tööjõu maa, ümber- ja ülerahvastatud maa või homofoobne kolgas vms?

On välja pakutud ju igasugu tulevikupilte. Arengufond on välja töötanud neli oma stsenaariumi, Skype’i-saar jt. Läänemere Singapuri teed on pakkunud Lauri Mälksoo. Või hoopis miskit sorti Euroopa ääremaa, või sild ida ja lääne vahel? Aken Euroopasse ja Venemaale...

Üksmeelel ollakse ometi selles, et Eesti šanss ei ole mitte meeletus tööstuslikus tootmises, samuti mitte suurriikidega võrreldavas teaduspreemiate või olümpiamedalite arvus – neid kõiki pärsib inimressursi nappus, me ei ole oma miljoniga konkurentsivõimelised.

Kujutagem ette, millisena näeb Eestit Euroopa. Vaadakem eurooplase silmadega. Seda pole meil eurooplastena muide raske teha. Kirjeldagem. Usun, et nõustute minuga. See on maa kusagil kaugel, paikneb Euroopa äärel. Lennuk sinna ikka lendab, kuigi harva, ning lennujaama saabudes võite tunda end üsna maailma lõpus. Nojah, ka laevaga saab sinna tegelikult sõita.

Nojah, seal maal on ka üks linn – no meie suurlinnade kõrval on see ikka üsna väikene linnakene, aga sellest hoolimata elab seal kolmandik maa elanikest, ning sinna on koondunud suur osa rahvuslikust rikkusest ja selle tekitamisest. Looduse poolest on maa enamikus kaetud metsaga, soodega, mere ääres kiviklibused rannad.

Mäed – ise nad neid nii nimetavad, aga ärge ajage naerma. Sama lugu on vooluvetega, mida Euroopa suuremate jõgedega ei saa võrreldagi. Inimesi on vähe, asustus on hõre. Hulgaliselt on saari, mis on omaette huvitavad sihtkohad. Seal elutseb ka Euroopas haruldasi loomi nagu põdrad, naaritsad jt. Tegu on olulise lindude rändealaga, eriti rannikul ja lahtedes.

Maavarade poolest on maa suhteliselt vaene – enamasti liiv ja kruus; kohati ka mõni paene paljand. Tööstust pole peaaegu ollagi – kunagi hiilgeaegu kogenud kangatööstus on vaid ilus mälestus ja paar allesjäänud hoonet. IT-lahendused on tugeval järjel. Mõned sadamad on, on ka üks suur sadam, aga maailma mahus transiit läbi Läänemere viimaste soppide nagunii kulgema ei hakka. Rahvuslik kogutoodang (nagu ju rahvaarvgi) on Euroopa mastaabis tühine.

Haridus? On mõni suurkoolgi, üks neist muide suuruselt teises asustatud punktis, mille keskuses paiknevad ühe vana keskaegse kiriku varemed. Kõnelevad suhteliselt omapärast murrakut või keelt, rahvas on omapärase naljasoonega, kohati endassetõmbunud.

Välismaalasi, uusimmigrante on suhteliselt vähe, neeger on tänaval haruldus ning türklaste või somaallaste linnajagusid ei ole, samas on lubatud maa müük välismaalastele, ning mõned, eriti soomlased, on seda ka kasutanud. Probleem on väljaränne – minnakse mujale õppima ja alati ei ole tagasiteed leitud; elanike üldarv väheneb.

Nojah, mida teame selle maa kultuurist? Kirjanikke seal vist paar tükki on, mõned kuulsamad nimedki on seal ka varem elanud – Jaan Krossi võib-olla teatakse, aga Nobelit pole sealt küll keegi saanud. Arhitektuurimälestisi on mõni keskajast ja üleeuroopalise tähtsusegagi. On ka mõned arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed kirikuhooned ja mõisad.

Rahvusvaheliselt tuntuim on maa ilmselt muusika alal, neil on koguni üks maailmanimega helilooja, kelle loomingut tuntakse ja armastatakse üle Euroopa ja maailma. Ja muidugi folkloori on sealt palju kokku kogutud, isegi mingi rahvuskangelane neil on, kelle nimi ei tule küll alati kõigile eurooplastele meelde.

Mis maa see on? Eks ole see Eesti. Kui vaadata Euroopast. Miks sellist maad peaks aga Euroopale vaja olema, miks ja mille poolest oleme Euroopale huvitavad – see selgub silmapilkselt, kui tõstame sellesama kirjelduse meile tuttavamasse konteksti, Eesti omasse.

Siis selgub, et muidugi on see maa... Hiiumaa. Suur linn on siis muidugi Kärdla, huviväärsed saared on laiud, on Hiiumaa naarits, suur sadam ongi Suursadam, teine asula on Käina oma suurkooli – gümnaasiumiga – ning kirikuvaremetega. Kirjanikud Krossi kõrval on näiteks Aino Kallas ja Ave Alavainu, keskajast pärinev arhitektuuriväärsus on Kõpu tuletorn, on Suuremõisa mõis ning maailmanimega heliloojaks on muidugi Erkki-Sven Tüür. Ja vägimehe nimi on Leiger.

Haapsalu oleks nagu Stockholm, Saaremaad võib Soomeks või Balti naabreiks pidada, lagedad Läänemaa väljad, kust läbisõit kõiki puudutab, oleksid siis Poola, ning Harjumaa ja Tallinn oleks muidugi Euroopa keskmaa Saksamaa.

Kusagil kaugel lõunas asub õigeusklik ja omapärane Kreeka (Setumaa), Piirissaar võiks olla Küpros jne, neid Euroopa paralleele saaks naljatamisi palju tõmmata. Aga tagasi Hiiumaa juurde.

Eks igaühel ole oma Hiiumaa-kujutlus. Siiski eksisteerib mingi üldisem tunne, millisena me siin Eestis Hiiumaad näha tahame, mida sealt ootame ja kuhu suunda ta areneda võiks. Mida hindame meie, eestlased Hiiumaa juures – just umbes sedasama hindavad(me) eurooplastena Eesti juures.

Ja me igaüks oskame seda sõnastada. Kes ei oska, võib vaadata ilmunud kirjeldusi raamatuist või veebist. Metsane, rahulik, vaikne. Seal on midagi sellist veel alles, mis mujal raskesti leitav.

Eesti šanss ongi olla huvitav ääremaa, umbes nii, nagu Hiiumaa on Eesti jaoks. Hõredalt asustatud, suhteliselt puhta looduskeskkonnaga.

See mu kõne endasse neelanud Hiiu metafoor on muidugi üksnes pilt. Üks pilt räägib aga rohkem kui tuhat sõna. Peaasi: julgeda iseendaks jääda. Kuni hiidlased seda julgevad, seni on ta Eesti jaoks huvitav. Kuni eestlased seda julgevad, seni on Eesti Euroopa ja maailma jaoks huvitav. Ja selles on Eesti kultuuril, meie kultuurilisel enesemääratlemisel tohutu võimalus.

Artikkel põhineb reedel Haapsalus Eesti Kultuuri Koja foorumil peetud ettekandel.