Piinlik korralagedus sotsiaalministeeriumis
Juhtkiri: teener on süüdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halva mõrvamüsteeriumi näiteks peetakse seda, kui lõpuks tuleb välja, et süüdi on teener, kes on esinenud vaid korra, tuues ühe kirja. Halva ametkondliku asjaajamise näiteks võiks olla see, kui tuhandete puuetega inimeste toetusraha maksmine on takerdunud ja selle eest vastutav minister süüdistab IT-mehi.
Kuigi nüüd möönab sotsiaalminister Maret Maripuu ka oma «üldvastutust», tuleb see ülestunnistus liiga hilja ning alles pärast mujalt süü otsimist, kuigi jant puuetega inimeste toetusrahaga on käinud juba oktoobrist saadik. Et sotsiaalministeeriumi IT-juht selle peale ametist lahkus, on õige samm – mida sa hing ikka niiviisi teed või oled.
Puuetega inimeste toetuse maksmise süsteem muutus 1. oktoobrist, ent määrus, mille alusel süsteemi ümber tulnuks teha, sai allkirja 23. septembril. Igaüks saab aru, et nädalast (õieti viiest tööpäevast) ei piisa nii mahukaks ümberkorralduseks. Sotsiaalminister ei saanudki, ja tulemuseks oli, et inimesed, kelle ainuke sissetulek ongi töövõimetuspension ja puudetoetus, pidid kuid rahata olema.
Millest inimene see aeg elama peab, ei tea keegi. Laenama raha? Paraku ei saa töövõimetuspensioni pidada selliseks sissetulekuks, mis laenamist lubab. Kerjama minema? Ei, kindlasti mitte, sotsiaaltoetuste süsteem peaks inimese sattumist sellisesse olukorda ju vältima.
Puuetega inimeste toetused ei ole nii suured, et võiks eeldada, neil on varu, millega viivitusi üle elada. Ja inimene ei peagi tillukese pensioni ja hüvitise juures veel hambad ristis pingutama, et hoida midagi igaks juhuks, kui jälle mõni süsteem muutub või õigel ajal tööle ei hakka. Aga nagu tänases Postimehes üks nägemispuudega naine ütleb, on tema juba viivitustega harjunud, segadused seadusemuudatustega näivad selles süsteemis pidevad olevat.
On piinlik, et ametkondlik saamatus pani puudega inimesed sellisesse olukorda. See pole muud kui lohakus ja ükskõiksus. Kui riik on seaduse tasandil lubadusi andnud, siis peab ta neid ka hoida suutma.
Kui aga ilmneb, et segadused saadavad igat seadusemuudatust, on süsteem tõsiselt korrast ära ning sotsiaalminister peaks teiste süüdistamise ja «üldvastutuse» võtmise asemel hoopis oma valdkonna tööle saama.
Huvitav, mitu pead oleks juba lennanud, kui näiteks riigikogu või valitsuse liikmed poleks mingisuguse bürokraatliku segaduse tõttu oktoobri algusest oma töötasu kätte saanud? Vaevalt et sel juhul oleks piirdutud teenriga.