Cartlandi-kummitus

Võib-olla oleks tähelepanutagi jäänud eesti levikirjanduses (sellist sõna on kasutanud ajaviitekirjanduse tähistamiseks keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste) juhtohjad haaranud 20. sajandi suurima armastusromaanide kirjutaja Barbara Cartlandi (1901–2000) nimi, kui kultuuriminister Rein Lang poleks põrutanud, et tema ministeerium ei kavatse enam toetada ajaviitekirjandust à la Cartland.

Eks võib ikka harja punaseks ajada küll, kui raamatukogude laenutushüvitiste tipus näed troonimas välisautorit, keda saab eesti keeles lugeda kilode viisi.

Meil ei maksa siiski Cartlandi peale vihastada, ammugi mõelda tema 723 teosest – millest nüüdseks vist sadakond eesti keelde jõudnud – koosneva loomingu laenutamise maksu alla panemisele.

Tegemist on ikkagi Dame’i tiitliga pärjatud, peaaegu saja-aastaseks elanud mitmekülgselt andeka (on sisse laulnud terve albumitäie armastuslaule koos Briti Kuningliku Sümfooniaorkestriga, kirjutanud koka- ja tervislikku toitumist propageerivaid raamatuid, kuulsuste elulugusid, osalenud poliitikas, teleshow’des) kirjanikuga, kellega inglise kirjanduse ülemaailmses levis on ajaloos suutnud võistelda vaid William Shakespeare ja Agatha Christie.

Muide, Cartland on hõivanud koha ka Guinnessi rekordite raamatus kui maailma kõige rohkem müüdud menukite autor.

Eestis on Cartlandile spetsialiseerunud kirjastused Ersen ja Love (võimalik, et viimane ongi Ersenist pungunud Cartlandi-vahendaja). Kujuteldamatu oleks eesti kirjandusloos reastada nii palju teoseid, mis sisaldaksid pealkirjas sõna «armastus», kui seda esindab ainuüksi Cartlandi-seeria.

Eesti Ekspressi (10.11.2011) naljalehekülg Kranaat toob ära sellest «mustast nimekirjast» üksnes osa – 36 nimetust. Huvitaval kombel on siiski meie oma Shakespeare’i-väärsel klassikul Tammsaarel kaks teost, mis sisaldavad pealkirjas samuti «armastust» – mõlemad ka kirjanduslikud suurteosed: «Elu ja armastus» ja «Ma armastasin sakslast».

Veel kolme eesti autorit tahaksin mainida, kelle teoste pealkirjad võivad ju Cartlandi kontekstis «magusalt» kõlada, ent on täiesti arvestatavad kirjanduslikud saavutused: Arvo Valtoni «Mustamäe armastus», Heino Kiige «Mind armastas jaapanlanna» (muide, vägagi erootiline tekst, väidetavalt ka üks eesti kirjanduse suurima tiraažiga trükitud teos) ja Maimu Bergi «Ma armastasin venelast».

Tõtt-öelda ongi raske rääkida romaanist ilma armastusloota. Eks sellele viita ka romaani kui proosažanri kinnistumine üldkeeles armuintriigi tähistajana: «Tal oli romaan selle või teise isikuga.»

Mis teeb ühtedest armastusromaanidest aga suure kirjanduse, teistest selle surrogaadi, seda on väga raske teose enda tasandil mõõta. Cartlandi ja tema kirjanduslike suguõdede – meenutan siinkohal näiteks Varraku «Ajaviiteromaani» sarjas ilmunud Catherine Cooksoni, Maeve Binchy, Rosamunde Pilcheri, Nora Robertsi või Tänapäeva kirjastuse «Anne raamatu» sarjas ilmunud Jane Wenham-Jonesi teoseid – looming näib siiski järgivat juba sentimentalismis kinnistunud ja 19. sajandi keskel eesti lugejatele Kreutz­waldi mugandatud G. O. Marbachi vaga Jenoveva loo klišeesid.

Sentimentalismi koduks ongi teatavasti peetud Inglismaad (näiteks Samuel Richardsoni «Pamela ehk Tasutud voorus», 1740).

Süžee kuhjatud tundelisus, dramaatilised pöörded, sageli õnnelikult lõppev või müstiliselt lahenev jutustus kohtuvad tundelise lugejaga, kelleks kahtlemata on suurem osa naislugejaist. Nõnda on seda laadi kirjandust hakatud kutsuma ka «naistekateks».  

Seda, et meil siin Eestis on juba kaks viimast kümnendit «naistekate» ja seebisarjade uputus, et üha hapramaks muutub vahe «kollase» ja objektiivsust taotleva tegelikkusekujutuse vahel; et juurdleva kirjanduse asemel kipub domineerima kirjanduslik roosamanna (muide, roosa värv on Cartlandi bränd!) – seda ei saa siiski panna kirjanike ega kirjastuste süüks.

Võib-olla ongi nii, et kui elus endas jääb armastust väheks, siis põgenetakse raamatu-armastuse varju. Või et kui argielu hädadel ja keerukustel ei paista lahendusi, siis loetakse neid vähemalt Cartlandi ja tema suguõdede raamatutest.

Cartlandi-kummitusel on sügavam taust. Ka Eestis endas, mõeldes sellele, kuidas juba Carl Robert Jakobson kirus Jenoveva-lugusid ja pidas väheväärtuslike raamatute tõlkimist lausa kahjulikuks.

Teisalt, selleks et mõista, miks halearmsad armastuslood (olgu need raamatuks kirjutatud või teleseepideks lavastatud) lugeja- ja vaatajamenu pälvivad, tasuks lugeda Mati Undi «Sügisballi». Seal on üheks tegelaseks telefonist Laura, kellele teleseebi-­illusioon ongi päriselu.

Cartlandi-kummituse vastu ei saa ei riikliku ega pedagoogilise tõrjemaagiaga. Põhiprobleem on hoopis selles, kas midagi on pakkuda sellelegi lugejale, kes otsib meelelahutuse kõrval enamat, näiteks seletust elu igavestele küsimustele või teed kujundliku sõna sügavustesse.