Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform lähtub eelkõige õiglase ligipääsu põhimõttest – kõik noored on võrdsed, kirjutab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Jaak Aaviksoo: milleks meile kõrgharidusreform?
11. november 2011, 13:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridust tundvad inimesed on juba aastaid tajunud probleemide kuhjumist kõrgharidusmaastikul. Eksperdid näevad ühe peaprobleemina õiglase ligipääsu tagamist kõrgharidusele. Parimad keskkoolilõpetajad, valdavalt kindlama sotsiaalmajandusliku taustaga, saavad tasuta õppekohtadele, teistel tuleb jätkata tasulises õppes, kus õppemaks peaks katma kõik õpetuskulud.
Seega, ühed saavad kõik tasuta ja teised, samuti maksumaksjate lapsed, maksku kõik kinni. Enamgi veel, kõrvuti auditooriumis istudes ei sõltu õppemaksustamine ka õpingute edenemisest ja tasuta õppivad üliõpilased saavad oma privileege peaaegu määramatult pikendada.
Tasulisse õppesse pääsemiseks ei esitata kohati mingisuguseid akadeemilisi nõudmisi – riigieelarvelistele kohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele saab ka alla 50-pallise tulemuse või üldse ilma riigieksameid sooritamata. Eestis saab endale ülikoolikoha osta!
Nii istuvadki auditooriumis kõrvuti väga erineva akadeemilise võimekusega isikud ja nõudmised seatakse pigem nõrgemate kui tugevamate järgi.
Jõuamegi teise valukohani – kõrghariduse kvaliteet. Liig paljudel juhtudel ei otsusta tulemust mitte akadeemiline sisu, vaid raha. Tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Nii näemegi, et edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeritakse ülikoolist vaid mõni protsent üliõpilastest.
Lisaks rahastatakse kõrgkoole sõltumata õppetegevuse kvaliteedist ja tulemustest. Õpetust ühtse hinnakirjaga kinni makstes ei sõltu midagi sellest, kas õppejõud on tegelikult tippteadlased ja oma ala spetsialistid või mõnes teises ülikoolis konkurssidel läbi kukkunud keskpärased haritlased. Kavandatud süsteemis on ülikoolidel kõrgema kvaliteedi ja paremate tulemuste eest loota lisarahastamist tulemuslepingute mehhanismi kaudu, suurendades samas kõrgkoolide võimalusi oma akadeemilise nõudlikkuse kujundamisel ise otsustada, olles vabanenud pearaha kadumise painest.
Vähetähtis ei ole ka ülikoolides toimuva õppetöö tulemuslikkus. Praegused 70 000 üliõpilast ja vaid 10 000 lõpetajat igal aastal annab kahe-kolme-nelja-aastaste kraadiõpingute keskmiseks kestuseks seitse aastat! Riikliku koolitustellimuse täitmisel on valdkondi, kus «tegemata töö» ulatub 50 protsendini rahaeraldusest, ja kokku on Eesti kõrgkoolid maksumaksjale võlgu üle saja miljoni euro.
Ühes Eesti suuremas kõrgkoolis suudab vaid neljandik üliõpilastest täita õppekava täies mahus ja ligi 50 protsenti üliõpilastest omandab semestris alla poole ettenähtud õppeainetest. Ilmselt on vaja mingisuguseid muutusi selleks, et motiveerida nii ülikoole kui üliõpilasi tulemuslikumale tööle.
Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud reform lähtub eelkõige õiglase ligipääsu põhimõttest. Kõik noored on võrdsed. Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta.
Eelneva toetuseks ja selleks, et segamatult õppetööle pühenduda, vajavad meie üliõpilased vajaduspõhiseid toetusskeeme. Praegune stipendiumilaadne õppetoetuste süsteem premeerib üksnes paremaid. Samal ajal on toetuseta üliõpilased, kelle perekonna sissetulek on tagasihoidlikum ja kulutused kõrghariduse omandamiseks kaugel kodust üle jõu käivad.
Vajaduspõhine toetussüsteem, mis eeldatavasti peaks kahekordistama praegust riigi toetust üliõpilastele, on üks kõrgharidusreformi eeldusi. Vähetähtsad ei ole ka uued, sihtotstarbelised stipendiumid, mis võimaldaks kasvatada üliõpilaste motivatsiooni asuda õppima nendele erialadele, mille järele ühiskonnas on kõige suurem nõudlus.
Vajadus tagada õiglasem ligipääs, hariduse parem kvaliteet ja kõrgkoolide suurem efektiivsus on need põhjused, mis on sundinud kõrgharidusreformi ette võtma.
Reformiga on kaasnenud laialdane arutelu nii põhimõtete kui rahastamismehhanismide üle, mille põhipunktidel järgnevalt peatuksin.
Rahastamine. Õigustatult väidetakse, et Eestis on kulutused kõrgharidusele suhteliselt tagasihoidlikud. Sellest umbes 130 miljonit eurot aastas tuleb riigi ja 40 miljonit eurot erasektori taskust. Gümnaasiumilõpetajate arvu kiire kahanemine vähendab praeguse mudeli jätkudes erasektori rahastamist 40 miljonilt 10 miljonile eurole.
Kavandatud muudatuste kohaselt võiks erarahastamise maht jääda 20 miljoni euro tasemele aastaks. Kahaneva erarahastuse ja reformi toetuseks on koalitsioonileppes tagatud lisavahendid, mis vastavalt reformi rakendumisele tõusevad üle 40 miljoni euro aastas.
Mul on raske mõista neid kriitikuid, kes ütlevad, et ülikoolide rahaline olukord selle reformi tulemusena halveneb – reform on kavandatud sellisel moel, et kogu sektori rahastamine, mis edaspidi paratamatult demograafilistel põhjustel väheneks, hoopis suureneb.
Reformikavaga ette nähtud üliõpilaste motivatsiooni tõus vähendab ülikooli seinte vahel aega viitvate üliõpilaste osakaalu, lühendades lõpetamiseni kuluvat õppeaega. Seeläbi kahaneb üliõpilaste üldarv ja rahastamine ühe tegeliku üliõpilase kohta võiks reformi teostudes kasvada kuni kaks korda.
On ette heidetud, miks ei tähenda tasuta kõrgharidus kõigile vaba ja täielikult tasuta õpinguid ülikoolis. Enamgi veel, miks ei võta maksumaksja endale kohustust kõiki üliõpilasi ka üleval pidada, toita ja katta. See ei ole võimalik üheski riigis, ka mitte Eestis.
See ei oleks õiglane nende suhtes, kes maksumaksjatena panustavad kõrgharidusse, ent ise ega oma laste kaudu sellest hüvest osa ei saa. Õiglane isiklik osalus iga avaliku hüve tarbimisel on mõistlik ja põhjendatud. Eelkõige nende suhtes, kelle töine sissetulek võimaldab õpinguid osaliselt rahastada, samuti nende suhtes, kelle järeleaitamine nõuab kõrgkoolidelt lisakulutusi.
On ette heidetud soovimatust üle minna täielikult tasulisele kõrgharidusele. See mõte ei ole realistlik. Enamikul peredest puuduvad võimalused õppekulusid kanda, rääkimata sellest, et meie traditsioonid, lähiriikide praktika ja rahva hoiakud ei toeta sellist lähenemist.
Kriitikud on ette heitnud seda, miks laieneb tasuta õppe õigus ainult eestikeelsetele programmidele. Olen veendunud, et meil lasub vastutus eelkõige eestikeelse kõrghariduse kestmise ja arenemise eest. Ingliskeelne haridus võib olla, aga eestikeelne haridus peab olema kättesaadav. Samas saab vajadusel ka võõrkeelset õpet tasuta läbi viia.
Kõrgharidusreformi arutluse käigus on ette heidetud kiirustamist. Muidugi, muudatusi tuleb teha kaalutletult ja vajadusel neid ka edasi lükata. Aga selleks peab igal juhul olema konkreetne põhjus. Kui tegelikku põhjust ei ole, siis ei ole mõtet venitada ainuüksi sel põhjusel, et mõni huviline kardab oma mugavuste kadumaminekut.
Arutluse käigus on saabunud hulgaliselt mõistlikke ja kaalumist väärivaid ettepanekuid. Konkreetsed ettepanekud on jätkuvalt oodatud. Riigikogu ongi see koht, kus erinevad arvamused tuleb seadusandja tahteks vormida, aga otsustamisega ei ole mõtet ka venitada – jõulud tulemas.
Ainult ühte tahaks loota, muudatused ei tohiks väärata kavandatud kõrgharidusreformi kolme aluspõhimõtet: rahakotist lahutatud õiglane ligipääs kõrgharidusele, kvaliteeti soosiv rahastamine ja toetus kasvanud tulemuslikkusele.