Ükski uuring ei näita, et Eestis pole käsimüügiravimid kättesaadavad, kirjutab apteeker Kai Kimmel. Ravimitootjate huvi oma müügimahte suurendada paistab aga välja küll.
Kai Kimmel: jälle rabelemine ravimite ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba jälle on käima läinud ulatuslik kampaania «Ravimid poodi». Eelmisest kampaaniast on möödunud kaks aastat. Toona selgus aruteludest kiiresti, et see mõte on arutu ja ohtlik.
Nagu eelmisel korral, on ka seekordse kampaania algatajaks Eesti Ravimitootjate Liit. Nad on eestkõnelejateks valinud konkurentsiameti, kaupmeeste liidu ning veel mõned asjast huvitatud pooled, nagu postkontorid ja tanklaketid.
Meile, apteekritele, meeldiks, kui tootjatel oleks julgust välja öelda, et kampaania põhjuseks on probleemid turuhõivega ja sellega seonduvalt raha. Halenaljakas on kuulata ja vaadata erinevates meediakanalites väljendatud muret ravimite halva kättesaadavuse pärast maal ja, oh imet, ka linnas. Kahjuks kõlab see nagu üleskutse: sööge rohkem ravimeid!
Väikeste maakohtade käsimüügiravimite kogused on nii väikesed, et nende pärast poleks küll tasunud säärast meediakampaaniat ette võtta. Niisiis käivad tegelikult neelud ikka suurte kaubanduskettide järele. Kahjuks võib aga nendesamade väikeste, maal müüdavate ravimikoguste kadumine apteegist hukutada veel olemasoleva ja toimiva maa-apteekide võrgu.
Mis imevigurid need ravimid siis on, et kõik ravimispetsialistide ringkonnad, proviisorite ja farmatseutide erialaliidud, ravimiamet, ülikooli ravimiteadlased ja teised asjatundjad ravimite müüki väljaspool apteeke nii väga taunivad?
Mina väidan, et ravim on mürk kellegi või millegi vastu, mis inimese haigeks teeb. Ainult väga väikestes kogustes ja õigesti tarvitades on ravim mürk üksnes haiguse vastu. Suurtes kogustes või valesti tarvitades on see mürk kogu organismile.
Peale selle, et ravimid kannavad endas üht-kaht põhitoimet, on neil kõigil teiste ravimitega ka kõrval- ja koostoimed. Tabletikarp apteegisahtlis pole veel ravim. Ravimiks saab see alles õigel näidustusel, õigel ajal ja õigel viisil manustatuna. Selleks on aga vaja spetsialisti teadmisi ja nõustamist. Tablett võib olla kui tahes kvaliteetne, kuid ka nõustamine peab olema kvaliteetne. Ja meeldib see meil või mitte, seda oskab pakkuda ainult vastava haridusega spetsialist.
Ravimid on erilised tooted. Meid, ravimispetsialiste, on õpetatud suhtuma ravimitesse aukartuse ja vastutustundega. Meenub õppejõu Johannes Tammeoru ütlus: «Minöör võib eksida kord elus. Eksides ta tapab enda. Teie, apteekrid, ei tohi kordagi eksida, sest te võite tappa teise inimese!» Kas peaksime ümber hindama tõekspidamised, millega meid ülikoolist teele saadeti?
Apteegis on keelatud praktikandil, olgu ta või viienda kursuse tudeng, üksinda isegi käsimüügiravimeid väljastada. Ja nüüd siis äkki lubaksime selle vastutusrikka tegevuse lihtsalt kassapidaja hooleks?
Näiteks toimeaine paratsetamool on ravimites üheksa nimetuse all. Igal nimetusel on veel erinevad ravimvormid: siirup, suposiidid, tabletid, pulbrid, lisaks veel erineva kontsentratsiooniga preparaatidena. Apteekides on kättesaadav kuni 33 erinevat paratsetamooli sisaldavat käsimüügiravimit. Igal kombinatsioonil on oma koos- ja kõrvaltoimed. Kes julgeb öelda, et erihariduseta inimene orienteerub selles nimistus?
Käsimüügitooted moodustavad umbes 20 protsenti apteegi kogukäibest. Kui see läheb jagamisele mitme osapoole vahel, mõjutab see praegu tegutsevaid väikeapteeke maal. Peale käsimüügiravimite müüakse seal ka elutähtsaid retseptiravimeid ja nende kättesaadavus ei tohi enam rohkem väheneda. Peavaluga elab inimene öö üle, ilma insuliinita ei pruugi nii hästi minna.
Olles viimasel kuul külastanud mitmeid maa-apteeke, paneb mind imestama sealsete proviisorite pühendumus oma tööle. Kohalikku apteekrit teavad kõik. Ja ei ole harvad need öised käigud apteeki, kus leevenduse leiab ootamatult tekkinud tõsine terviseprobleem. Paljukiidetud telemeditsiin, veel vähem poed, siin ei aita.
Samade sõitude ajal olen kogenud, et maal napib teisi olulisi teenuseid. Paljudes kohtades puuduvad postisideteenus, pangaautomaadid, isegi kampaania käigus kiidetud maapoed, rääkimata hambaarstist. Igale ei pane «nähtamatu käsi» kõike paika ning selle asemel, et maa-apteekidele kadu kuulutada, peaksime püüame tervishoiuteenuseid paremini korraldada.
Linnas pole aga ravimite kättesaadavus mingi probleem. Igas kaubanduskeskuses on apteek, mõnes isegi kaks või kolm. Apteegi ja keskuse sulgemise vahe on üldjuhul tund või kaks. Ja kas pärast toidupoe sulgemist surevad kõik kohe nälga?
Väidetakse, et mitmes Euroopa riigis on käsimüügiravimid poodides. Eks ikka vaatame liberaalse USA ja Inglismaa poole. Tasub meenutada, et tark õpib teiste vigadest, rumal teeb neid ise. Ühest mitme aasta tagusest uuringust Suurbritannias selgus, et seal satub paratsetamoolimürgituste tõttu haiglasse 25 000 inimest aastas, neist 500 juhtu lõpeb surmaga. Ülearused vabadused on kulukad, nii inimestele kui kogu tervishoiusüsteemile. Seal kaalutakse tõsiselt, kas praegust liberaalset olukorda peaks karmistama.
Siinsamas meie kõrval on Venemaa vastupidisel teel: bisnis peab käima. Isegi retseptiravimid on seal ilma retseptita kõikjal vabalt kättesaadavad. Kas see tähendab, et «hunt vahib ikka metsa poole»?
Ma püüan tõsiselt mõelda, mis muutuks paremaks, kui ravimid oleksid kõikjal müügil, ja ma ei leia ühtki head argumenti, miks seda peaks lubatama. Mingid andmed ei näita, et Eestis kasutataks käsimüügiravimeid liiga vähe, see tähendab, et oleksid probleemid nende kättesaadavusega. Väikese ja reguleeritud hinnalisandi tõttu puudub ka hinnaargument. Mis veel?
Pigem arvan, et ravimid ei tohikski kõigile ja kõikjal kättesaadavad olla. Kas kellelgi on kunagi pähe tulnud küsimus, mida õpetatakse ülikoolis apteekritele viis aastat? Ega keegi ometi arva, et meile õpetatakse seal raha lugemist ja soodustuste arvutamist?
Seades esiplaanile müügiedendajate ärihuvid, seaksime ohtu ravimite turvalise kasutamise. Meie eesmärk peaks olema rohkem terveid inimesi, mitte rohkem ravimitarbijaid!