Lennart Komp: homme on Euroopa Eestiga

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Idee: Tarmo Tuule, Pilt: Piia Maiste

Reedel peetakse Tallinnas sajandi jalgpallimatš, mille taolist teist ei pruugi meie silmad enam kunagi näha, kirjutab Lennart Komp. Kas me üldse saame aru, mis meid ootab? Kas me oleme valmis olema jalgpallirahvas?

«Näitame neile iirlastele!» surus mu Malta kolleeg mõni nädal tagasi mulle käe pihku, kui pärast põgusat taaskohtumist oli aeg taas hüvasti jätta. «Terve Malta hoiab teile pöialt!» Maltalastega on vahepeal ühinenud lätlased, leedukad, armeenlased, islandlased, soomlased ja mitmed teised Vana Maailma väikerahvad, vähemalt nende jalgpallisõbrad, kelle jaoks homme õhtul kell 21.45 algab A. Le Coq Arenal Euroopa meistrivõistluste play-off’i avavilega osake omaenda unistuse täitumise ootusest.

Rohelises särgis iirlaste vastu rivistuvat üksteist sinist Eesti koondislast on justkui jalgpalli väikeriikide kollektiivse unelma avangard, kelle laubal pärlendab higi ja lihastes tuikab valu üle terve Euroopa. Meie rahvusmeeskond on neis kahes kohtumises paljude teiste esinduskoosseis.

Praeguse põlvkonna jaoks peaks see olema sirgeselgse uhkuse ja ohjeldamatu rõõmu allikas, sest – julgeme seda kõva häälega välja öelda või ei – niisugust võimalust ei pruugi meie silmad enam näha.

Nüüd, kus ajalooline matš, ilma igasuguse liialduseta sajandi mäng on tõesti vaid mõne tunni kaugusel, Tallinna saabuvad üha uued laulvate iirlaste hordid ja sisemine pingeosuti liigub mängueelsest ootusärevusest stabiilselt maksimaalse sektoris, taban end rohkem kui varem mõtlemas küsimusele, kas me ise oleme valmis olema jalgpallirahvas?

Küllap ei esita säärast küsimust endale iirlased. Või vähemasti nad justkui ei peaks seda tegema. Riik, kus ilusat mängu mängib üle 450 000 inimese ehk umbes kümme protsenti kogu elanikkonnast, riik, mis on korduvalt pääsenud maailma suurimale lavale, peaks tundma end igati õigustatult favoriidina, enesekindla suure vennana, kes nüüd oma staatust õigustama tuleb.

Ometi on Eesti ja Iirimaa sarnasemad kui ehk esmapilgul tundub. Ei ole kellelegi üllatus, kui meie vaoshoitud  ent teravasõnaline šeff Tarmo Rüütli järjekindlalt (ja igati õigustatult) keeldub Eestit soosikuks nimetamast. Seda enam paneb muigama Iirimaa itaallasest peatreeneri Giovanni Trapattoni hiljutine ägestumine, kui tema meeskond tituleeriti Koljatiks ja Eesti Taavetiks. «Mõlemad on Taavetid!» põrutas 72-aastane treener, kes oma pika karjääri jooksul klubide juhendajana võitnud koguni 21 trofeed.

Sport armastab kõlavaid epiteete, ehkki mitmed neist, nagu ka Taaveti ja Koljati paralleel, on aastakümnete jooksul imalaks klišeeks kujunenud. Huvitaval kombel elab Taaveti, oodatava peksupoisi ja autsaideri kujund sügaval iirlaste psüühikas.

Ajalugu maailmaimpeeriumi osa ja hiljem väikse naabri rollis, Ameerika Ühendriikidesse ja Austraaliasse rännanute olelusvõitluse vintsutused ning omakeelse ja -näolise kultuuri säilitamise püüdlused on loetelu, mis kirjeldab niihästi Iirimaad kui Eestit.

Seda arvesse võttes, ja jättes kõrvale asjaolu, et Eesti jaoks on see esimene kord jalgpallis nii kaugele jõuda, ei tohiks kõrvaltvaatajal selles mängus olla eelistusi – kaks väikest tapelgu vägevalt ja ausalt ja parim võitku.

Kuid isegi iirlased, kes harjunud end kirjeldama peksupoisina, underdog, nagu nad end ise nimetavad, tunnistavad, et kolmanda pilgu jaoks jagub nõrgema romantilist sümpaatiat vaid Eestile. Nagu kirjutas Irish Times, siis «[---] laulev revolutsioon on üks südantlõhestavalt liigutavamaid näiteid, kuidas rahvas võimu haarab. [---] Mis puutub iirlaste sundmõttesse meie rõhumisest ja raskest saatusest olla suurvõimu naaber, siis Eesti trumpab selle üle kogemusega olla natside ja kommunistide hullumeelsete türannide võitluse liivakast.»

Liita siia ebaõiglane viis, kuidas ­Iirimaa otsustavas mängus Armeeniat 2:1 võitis (vt Postimees 9.11), on selge, kes meie omavahelises vastasseisus on autsaider, kelle jaoks Euroopa pöidlad pihus hoiab. Me võtame selle toetuse rõõmuga vastu ja oleme liigutatud, et meil on nii palju kaasaelajaid, see on midagi, mida oleme oodanud väljast – toetust ja tunnustust. Me ootame seda igas valdkonnas ja lausa fetišeerime seda, mis aastakümnete pikkust varjuelu arvestades on ju ka igati loogiline.

Aga nüüd on põhjust tunda uhkust ka enda üle ja mitte ainult sellepärast, et esimene (ja tegelikult ainus) Eestiga seonduv oluline märksõna, mida ühte Iiri telekanali noortesaatesse helistajad oskasid nimetada, on Skype. Ja mõnus möödakarvapai on kümnete välisajakirjanike huvi Eesti ja Eesti koondise vastu. Samavõrd põhjalikku kajastust saime piiri taga viimati eurotsooniga liitudes.

Oodatult, ent asjatundmatult püstitatakse küsimus, kas jalgpall on võtnud mõnelt teiselt alalt rahvusspordi staatuse, kas jalgpall täidab mõne teise ala vähikäigust jäävat tühimikku, kas see on mingi aseaine.

Sõltumata sellest, kas teisipäeva õhtul pärast kordusmängu Iirimaa vastu oleme ohjeldamatult rõõmsad või lohutamatult kurvad, on jalgpall tulnud selleks, et jääda. Ilus mäng on jõudnud tänu meie koondise suurepärastele sooritustele ja pisukesele õnnele rolli, kuhu see oleks jõudnud lähimas tulevikus nii või teisiti.

Jalgpall on võitnud laste ja nende vanemate südamed, nõudlus vutitreeningute järele on suurem kui ei kunagi varem, mis lubab loota, et kui mitte varem, siis 10–15 aasta pärast saame nautida tänaste tulemuste lähedasi vilju.

Kuid selleks ei piisa vanemal vaid lapse trenniviimisest, temale koondisemängu pileti ostmisest. Iirimaa kombel jääme alati autsaideriks tulemuste mõttes, kuid sisu, võitlejahing ja armastus ei kasva kulutatud eurodest.

See võrsub, kui me jõuame nii kaugele, et vanemad võtavad lapsed käekõrvale ja tulevad nendega koos staadionile, kui nad vaid ei vii ega too neid trennist, vaid elavad ka treeningule kaasa. See kosub, kui mõtleme jalgpallist ja endast ühes hingetõmbes, anname sellele voli täita oma hinge tunnetespekter. Kui me nõnda suudame, võime nimetada end jalgpallirahvaks ja oleme väärt ka kohta finaalturniiril.

Lennart Komp on teinud ajakirjanikutööd portaalis Soccernet, Eesti Spordilehes, ERRis, Postimehes ja ajakirjas Jalka. Ta on võitnud jalgpalliteemalisi mälumänguvõistlusi. Praegu töötab ta Eesti Jalgpalli Liidus.

Noppeid Iiri pressist Pärast jalgpalli EM-i play-off’ide loosimist

Meteoriitide- ja martsipanimaa

Faktid, mida võiksime Eesti kohta teada. Tallinn on tänavune Euroopa kultuuripealinn. Eestis on rohkem kui 1500 saart. 50% Eesti alast on mets. Siin valmistati esimest korda tööstuslikult martsipani, mida müüdi apteekides aastast 1806. Eestis on pindala arvestades maailmas kõige enam meteoriidikraatreid. Eestis on traditsioonilisi vee- ja tervisekeskusi per capita rohkem kui kusagil mujal. Eesti on meediavabaduselt Norra ja Islandi järel maailma kolmas riik, esimene ajaleht ilmus aastal 1675, 27 aastat varem kui Inglismaal. Minoxi spioonikaamera leiutas Walter Zapp Eestis. Hemingway kirjutas, et igas sadamas võib kohata üht eestlast. (Irish Times, 17.10)

Kaunitaride riik

Eesti on jõukas riik. Emad saavad pärast sünnitust 18 kuud palka edasi ja naised kuuluvad siin maailma kõige ilusamate hulka. Aga pealinn Tallinn, uus Lisdoonvarna [Iiri kuurort]? Tundub, et selles linnas elab tublisti rohkem naisi kui mehi. Nagu pärast Teist maailmasõda, kus tapeti tuhandeid Eesti mehi. (Billy Keane, Irish Independent, 5.11)

Rahvasaadik: Ryanair kiusab fänne!

Ajalehe tarbijatoimetaja kirjutas: «Eelmisel nädalal küsis lennufirma 25 eurot ühe otsa eest Eesti pealinna 10. novembril – pärast loosimist tõstis ta hinna kohe 247 ­eurole. Keskpartei Fine Gaeli liikmena Iiri parlamendi alamkotta kuuluv John O’Mahony kutsus Ryanairi üles vutifännide ärritamist lõpetama, märkides, et tagasilend oli samal ajal saadaval 70 euro eest: «Ryanair karistab Iiri jalgpalli toetajaid hinnatõusuga, ja seda mitte esimest korda!»» (Irish Independent, 14.10)

Kapteni odavad trikid

Portaal ironiseerib Iirimaa koondist kiitnud Eesti kapteni Raio Piiroja üle, nimetades seda läbipaistvaks mõjutamiskatseks: «Jah, meie meeskond on paremini organiseeritud, kuid me mängime siiski palju pikka palli. Öelda meie mängu kohta «kaunis loominguline» on midagi sellist, mida meil kindlasti pole. Raio tundub olevat lahe kutt, aga see on mee mokale määrimine. Ei usu, et meie vennad nii lihtsalt liimile lähevad.» (Joe.ie, 9.11)

Appi, lumesadu!?

Viimaste Eesti ilmateadete kohaselt ei ohusta mängu lumesadu, nagu esialgu kardeti. Siiski ennustatakse tibutamist ja temperatuur peaks langema nädala lõpus alla nulli. (Irish Examiner, 7.11)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles