Mihkel Mutt: hea maitse diktatuur

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et selles on kvalitatiivne vahe, kas keegi loeb Cartlandi või Remarque’i. Ehk tuleks niisuguseid teoseid raamatukogudes lihtsalt rohkem soovitada.
 

Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et esile on kerkinud grupp misjonäre, kes muretsevad rahva vaimse söögisedeli pärast. Et asi on väärtustes, maitses, «kõrges» ja «madalas» ja sealt edasi tsensuuris jne. Aga ei, asi on rahas.

Raha hakkas masu ajal kultuuri jaoks väheks jääma igal tasandil. Võiks arvata, et praeguseks on kõige hullem möödas, aga ei, see vist alles tuleb. (Võib-olla on kokkusattumus, aga mitu kaua tegutsenud Tallinna kunstigaleriid on viimastel kuudel uksed kinni pannud, kuna rahvas ei osta kunsti enam niigi paljukest kui varem. Raamatute tiraažid ja läbimüük vähenevad, üks levifirma lõpetas tegevuse, raamatupoed kaovad jne). Nii et soov selles sfääris midagi muuta on mõistetav.

Praegu on kaks olulist küsimust. Kuidas kasutataks raha, mis kultuuriminister Rein Langi võimaliku kavaga vabaneks (st kui seda ei antaks raamatukogudele ajaviitekirjanduse ostmiseks)? Kas see läheb tõsisema kirjanduse toetamiseks ja millise mehhanismi abil? Teiseks, kas on moraalne võtta kelleltki ära tema mänguasi, praegusel juhul siis rahvalt võimalus laenutada tasuta levilektüüri?

Raamatukogu laenutushüvitustest saadav tasu on praegu märkimisväärne ainult paari kodumaise autori puhul, kel see küünib kolme-nelja kuu elatusrahani. Kas teiste eesti (heade) kirjanike hüvitis suureneks, kui raamatukogudes oleks vähem «rämpsu»?

Vahemärkusena: tuleks loobuda kujutlusest, mida ka senise mõttevahetuse käigus on esinenud, et lugeja n-ö areneb. Ja et tore, kui ta üldse loeb, sest peagi võtab ta kätte nõudlikuma lektüüri, jõudes ajapikku kõrgkirjanduseni. Ei, kultuuri­sotsioloogid on veenvalt näidanud, et enamik jääbki rõõmsalt levikirjanduse juurde. Järelikult ei piisa sellest, kui piirata raamatukogudes (või mujal) levikirjanduse kättesaadavust. Sest siis inimesed lihtsalt ei lähegi raamatukokku ega loegi raamatuid, vaid vaatavad veel rohkem seriaale (sest need on tasuta) ja loevad netist kõike, mida sealt kätte saab.

Kui rahvas paremat kraami iseenesest lugema ei hakka, siis tuleks head eesti kirjanikud kohustuslikuks muuta. Ja mitte lihtsalt, vaid sunniviisiliselt – jälgides, et neid ikka loetaks. Muidu ei tooks raamatute kohustuslikud ostunimekirjad kirjanikele ju sentigi sisse. Ent kas sundus on ikka hea mõte?

Siin puutume kokku filosoofiliste probleemidega. Keegi ei eita vist sunduse vajadust näiteks lapseeas. Nina tuleb piltlikult öeldes piima sisse torgata, et teaks, mis hea ja kasulik. Ent täiskasvanul? Igas ühiskonnas esineb sundust (kas või talverehvide kasutamises). Ent mõtted ja tunded (ja kunst ja usk ja muu vaimne) on eriline sfäär, see on vabadus kõige ehedamal kujul, seepärast tajume vägivalda seal alati teravadatult. Seal ei ole see nii üheselt põhjendatav nagu näiteks sunduses kasutada talverehve.

Ka hea maitse diktatuur on diktatuur. Kunagi kirjutasin, et kõikides kõrtsides Mehikoormast Häädemeesteni tuleks tümps ära keelata ja lasta selle asemel Bachi ja Beethovenit. Et siis saaks tõsine muusika rahvale omaseks. Aga kas inimesed neis kõrtsides enam naerataksid? Ja kas hambaarsti ootetoas laual peaks olema Kroonika asemel Dante «Põrgu»?

Samas on mul raske uskuda, et Rein Lang (või mõned kirjanikud) tahaksid võtta rahvalt nende lelusid. Eluküpsed skeptilised vanahärrad ei või olla nii naiivsed ja romantilised. Kuidas saaksid inimesed meelelahutuseta hakkama? Mis fantaasia küll sellist ühiskonda ette kujutab? (Muide, ega levikirjandus vist otseselt kedagi riku. Loevad või ei loe – nende kui kodanike muu tubliduse seisukohalt on see suhteliselt vähe tähtis.)

Inimest tuleb võtta säärasena, nagu ta on, tema muutmisega on jänni jäänud kõik valitsejad ja diktatuurid. See, et enamikul lubatakse levikirjandust tasuta laenutada ja et samast kaukast makstakse kinni vähemusele mõeldud mitte isetasuv kõrgkultuur, on normaalse demokraatliku ühiskonna kaks tahku. Inimesed vist ei kujuta ette, kui suhteliselt väikesed oleksid tõsise kirjanduse toetamiseks vajalikud summad võrreldes paljude muude asjadega isegi meie vaeses riigis.

Ei ole vaja trükkida raamatukaanele tubakatoodete eeskujul: «Tähelepanu! Käesolev kirjatoode soodustab teie muutumist ajukääbikuks!» See ei tähenda, et maitsekasvatusega ei peaks üldse tegelema. Vahel jääb mulje, nagu tõmmataks paralleel hea ja keerulise ning halva ja arusaadava vahel. See pole päris nii.

On häid raamatuid, mis ületavad lugejagruppide vahelised piirid ja mida suudavad nautida ka põhjalikuma eelhariduseta lugejad. Vahel nimetatakse sedasorti lektüüri muusika eeskujul veidi halvustavalt «populaarseks klassikaks». Ometi on kvalitatiivne vahe, kas keegi loeb Cartlandi või Remarque’i. Ehk tuleks niisuguseid teoseid raamatukogudes rohkem soovitada. Siis mõistab vähem kogenu, et kirjandus võib olla ka tihedam, n-ö tummisem kui pealiskaudne levilektüür. Teiseks kordan hiljutist mõtet: tehkem eesti kirjanike teostest teatrilavastusi, filme ja seriaale.

P. S. Või pole siiski raha kirjanikele tähtis, vaid nad on armukadedad Cartlandi menule ja igatsevad ise kohta rahva südames? Minu meelest ei lähe tõsisele kirjainimesele vaimsel tasandil korda, kas teda loeb tuhat või sada tuhat inimest ja kas teda hullupööra tõlgitakse (võib-olla mõni noorpoeet unistab sellest, et tšikid teda igas maailma bensiinijaamas ära tunneksid).

Mõistagi ta rõõmustab, kui ta teos jõuab teiste rahvasteni ja kõnetab ka sealset publikut, aga peaasi on ikkagi see, et teda loetakse kodus. Tal on hea meel, kui mõni tema mõte või kujund on läinud üldisesse ideederinglusse, et kriitika teda märkab ja üritab tõlgendada, mõni lugeja kiri või hea sõna on talle hingekosutuseks. Veel kitsamalt piisab talle (nagu igale lihtsurelikule) aga sellest, et väike grupp inimesi, kellest tema ise lugu peab, teda ja ta kirjutatut tunnustab. Tõsine looja ei ole vägisi kaissukippuja.