Neile, kes huvituvad peamurdmisülesannetest, järgmine küsimus: kas lugeda F. Tuglase «Väikest Illimari» või istuda teleriekraani või arvutikuvari ette «Tähtede sõda» vaatama? Või leppida hr Rein Langi kinnitusega «Mina riigi raha eest massikultuuri ei levita!» (tõsi, see sõnastus on ajakirjaniku sulest, EPL 3.11.2011)?
Kultuuriminister on seda meelt, et «meie põhiseadus ei näe ette ainult eesti keele ja kultuuri säilitamist, vaid ka arendamist». Nõus, ent ka nn massikultuuritrükiste (kuigi ei ole teada, kuidas massikultuuritrükist kindlaks teha, nn väärtkirjandusest välja sõeluda) eestindamine on eesti keele arendamisel vaidlematult oluline. Ja veelgi enam, oskussõna «massikultuur» ei ole teps mitte sõimu- ega pähh-sõna – «massikultuur on rahvahulkadele meelepärane kultuur» (vt näiteks ÕSi selgitust).
Pole võimatu, et kultuuriminister on (taas!) ette rutanud ja «välja tuli nii nagu alati». (Viimase kahe-kolme aasta jooksul on tollest ministeeriumist väljunud nii teatrikorralduse, muuseumikorralduse, muusikaelukorralduse jmt uutmise kavatsused.)
Meie põhiseaduse paragrahv 3 rõhutab üheselt: «Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.»
Rahvaraamatukogu seaduse paragrahv 1 määratleb seaduse toimeala: «… seadus sätestab rahvaraamatukogude tegevuse, kogude, teeninduse, juhtimise ja finantseerimise korralduse alused.» Järgmine paragrahv täpsustab: «Rahvaraamatukogu /…/ kogub, säilitab ja teeb lugejale kättesaadavaks temale vajalikud trükised …»
Kuidas on lood «katuse korraldamisega»? Taas seadus lahti ning paragrahv 3: «Rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asutus.» Ülimusliku seaduse, st põhiseaduse paragrahv 154 vastuvaidlemist ei poolda, sest «kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt».
Väärtuslikke suuniseid jagab ka UNESCO rahvaraamatukogude manifest. Väike valik soovitusist:
• rahvaraamatukogude tegevuse alus peab olema kõigile kasutajaile võrdse juurdepääsu tagamine oma kogudele, olenemata kasutajate vanusest, keelest või sotsiaalsest seisundist;
• kogude ja teenuste arendamisel on välistatud igasugune ideoloogiline, poliitiline ja usuline tsensuur või kommertseesmärkidest lähtuv surve;
• raamatukoguteenused peavad lähtuma linna- ja maaelanike erinevaist vajadustest jne.
On üldtunnustatud tõekspidamine, et mis tahes raamatukogus on «persoon number üks lugeja», sest ainult lugeja pärast raamatukogu tegutsebki. Kõik ülemused jt endast vaid ülihästi arvavad kodanikud võivad nina krimpsutada, ka oma arvamuse teada anda, ent käskluste jagamise pädevust neil pole.
Kultuuriministri meelepaha pälvis asjaolu, et «pööbel» ei tee vahet väärt- ja väheväärtuslikul kirjandusel, mistõttu näiteks tõlkekirjanduse autoreile ja ka tõlkijaile tuleb lausa lubamatul määral laenutushüvitist maksta. Ja seda nn maksumaksja taskust. Taas möödalask… Peaaegu kõik raamatukogu lugejad on nii või teisiti maksumaksjad (maksavad käibe- ja tulumaksu, aktsiisi vm). Ja kui too maksumaksja oma tahte väljendusena laenutab ministri sõnastuses «massikultuuritrükist», siis tema tegevus on vaba tahte väljend. Ja vaielda ei ole mõtet, veel vähem «nende» lugemine keelata.