Poolteist aastat tagasi oli Indrek Visnapuu korvpalli mõistes sama hästi kui eikeegi. Tõsi, tegemist oli endise mängumehega ning treenerina viis ta Eesti noormeeste koondise Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni, ent koduse meistriliiga meeskondade juures ei suutnud ta tööd leida.
Hiljem on Visnapuu ajakirjanikele tunnistanud, et mõtles päris tõsiselt sootuks korvpallist lahkumisele. Pole tööd, pole ka leiba laual. Õnneks ei jõudnud ta seda mõtet teostada.
Saabus 2007. aasta suvi. Tartu Rocki korvpallimeeskond otsis uut peatreenerit ning lõpuks löödi käed Üllar Kerdega, kes kutsus Visnapuu endale abiliseks. Saatuslik käik – 2008. aasta jõulukuu keskel nihkus Visnapuu ametist kõrvaldatud Kerde toolile.
Võimalik, et just nädalataguste vangerdustega pandi alus uue legendi sünnile. Igatahes võib juba praegu öelda, et tegu oli koduses korvpallis enneolematult julge sammuga. Eesti meistermeeskonna vastne peatreener on kõigest 32-aastane.
Paljud kiibitsejad on ennustanud, et treeneriameti jaoks alles poisiohtu Visnapuul läheb endast vanemate hoolealuste ning Tartus ebajumala staatust nautivate meestega töötades raskeks. Kas ja kuidas suudab ta end kehtestada?
«Püüan teha tööd nii hästi, kui oskan, ja anda endast kõik. Usun, et siis aktsepteerivad mängijad ka minu otsuseid ning meil ei teki mingeid probleeme,» sõnas Visnapuu möödunud pühapäeval Postimehega vesteldes enesekindlalt.
Ilmselt oli Visnapuu hinges suure väljakutse jaoks küps juba enne Rocki juhtkonna pakkumist. Mitmes varasemas intervjuus on ta rääkinud oma suurtest ambitsioonidest treenerina.
«Mingi hetk tuleb samm peatreeneriks hakata teha, eks paistab, millal see juhtub.
Loomulikult on mu soov lõpuks Eestist välja minna. Eestis on paar-kolm klubi, kus tõesti oleks soov peatreener olla, nii et see ei saa mingi eesmärk olla. Vaatame, kaugele oskused viivad,» mõtiskles Visnapuu tänavu kevadel antud intervjuus.
Seepärast ei nõudnud Rocki juhtkonna pakkumisele vastamine talt palju aega. «Arvasin, et olen selleks valmis,» lausus karjääriredelil hüppe teinud mees.
Aastaid tagasi unistas Visnapuu ka pallurina kõrgelt lendamisest, ent tõeline läbimurre jäigi tegemata. Tartu meeskonnas oli ta mängujuhina selgelt teine number, uut kvaliteeti ei toonud ka siirdumine pealinna Hotronicusse – vastupidi, valutavad põlved sundisid karjääri sootuks lõpetama. Kõigest 26-aastaselt.
Võimalik, et ühe unistuse purunemine aitab Visnapuul visa töömesilasena treenerina tippu ronida. Igatahes on ta end halastamatult piitsutades korvpallile pühendunud. Just pühendumist peab ta üheks oma treenerifilosoofia nurgakiviks. «Kui ma ise ei tee tööd pühendunult, ei saa ma seda nõuda ka mängijatelt,» ütles Visnapuu tänavu talvel ühes intervjuus.
Veel Kerde abilisena tegutsedes oli Visnapuu ülesanne vastase mängu analüüsida ning sobivaid vastukäike leida. Tihti venisid analüüsimised hiliste tundideni. Kuid just vastaste hea tundmisega seostati paljuski Rocki mullust edu – esimese Eesti meeskonnana jõudsid nad eurosarjas nelja tugevama hulka.
Raske on anda Visnapuu tööle positiivsemat hinnangut, kui seda tegi Kerde tänavu jaanuaris. «Vahel olen mõelnud, et pole vahet, kes pingi juures esimese mehena ülikonnas seisab – Indrekul on kodutöö nii hästi tehtud!» Loodetavasti oli Kerdel oma järglase suhtes õigus.