Rein Veidemann: tõlgitud erinevused

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Ühtse majandus- ja poliitilise ruumi rebenemise kõrval ähvardab ELi selle retoorilise põhialuse – «ühtsus mitmekesisuses» – devalveerumine või koguni kokkuvarisemine. On ülim aeg kutsuda majandusanalüütikute ja politoloogide kõrval nõuandjateks eri maade kulturolooge.

Nad oleksid ammu öelnud, et raha- või poliitiline liit Euroopas saab olla püsiv üksnes niikaua, kui seda saadab intensiivne tõlke- (resp tõlgenduslik) tegevus. Ja mitte ainult Brüsseli paberite tõlkimine liikmesriikide keelde, vaid märksa laiemalt, ühtede identiteetide, rahvuskultuuride, ajalookogemuse, religioossete tõekspidamiste ja tavaõiguse tõlkimine teistele.

Euroopat ei päästa mitte ühtsuse taotlus, mis pärast keskaegse Ladina-Euroopa lagunemist rahvusriikideks ei tule enam kunagi tagasi, või üksnes ajutiselt ja väevõimuga, vaid sildade ehitamine erinevuste vahel.

Sest nagu näeme, majandusliku käitumise vastasseis põhja-lõuna teljel, aga ka erinevused kujuteldavates lahendustes ei tulene üksnes riikide poliitikatest. Jah, ühisraha eeldab ühist majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Aga sügavalt erinev võib olla nende kultuuriline tingitus.

Kogesin seda totaalse tõlke vajalikkust äsja Hispaanias. Granada kaubamaja sööklas – caffeteria’s – naisega lõunatades märkasime, et tellitud roa juurde ei toodud leiba.

Otsustasime seda küsida ettekandjalt: «White bread, please!» Vähemalt põhiharidust peegeldava näoga neidis laiutas arusaamatuses käsi. Püüdsime palvet žestidega selgeks teha – ei midagi.

Seni kuni kohale kutsuti vanem (sealne n-ö eestiaegne) mees, kes tõlkis meie soovi neiule. Leib tuli lauale, kuid nagu selgus, seda olekski pidanud eraldi juurde küsima, sest koos roaga polnud seda ette nähtud.

Teine kord olin targem. Õppisin vestlussõnastikust põhiväljendid selgeks: kui palju maksab, kuhupoole jääb see või teine sihtkoht. Ja sattusin uude lõksu: mulle vastati rõõmuga oma keeles, kuhu minna ja mida teha. Seda ei suutnud aga mina jälle tõlkida eesti keelde. Nii tuli ikkagi üle minna mingisugusele kesk-keelele žestidest, mulle arusaadavatest ladinatüvelistest sõnadest, inglis- või prantsuskeelsetest lausejuppidest.

Hea küll, inglise keel on lingua franca. Kuid eeldada, et see ühtsus juhatab meid kultuuriliste erinevuste (teistsuguste identiteetide) mõistmise juurde, näib olevat äärmiselt naiivne. Määratud rahvuskeelsed (saksa-, prantsus-, hispaania-, itaalia-, kreeka-, poola- jt) massid, nende harjumused, eluviisid, enesetunnetus on lõpuks see, mis otsustab ühtsuse tegeliku sisu. Tõlgitud ja mõistetud erinevused – see võiks olla ELi juhtlause.

Euroopas võid ju lõpuks saadagi toidu kõrvale oma valge leiva, aga Eestisse naastes tead, et sinu elu kese on hoopis mustas leivas. Ja õigusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles