Karistuspoliitikas, nagu iga teisegi poliitika puhul, on olulised kolm küsimust: miks me seda teeme ehk mida me tahame saavutada, kuidas me seda teeme ehk millised on poliitika väljundid ning kas poliitikavalikud ja -protsess on viinud soovitud tulemuseni?
«Miks me seda teeme?» on Eesti karistuspoliitikas viimasel kümnendil tähendanud eelkõige seljapööramist nõukogude repressiivsele karistuspoliitikale ning enese avamist lääne kriminaal- ja karistuspoliitika erinevatele suundadele ja väärtustele. Ühelt poolt on see tähendanud leppimist, teiselt poolt uute eesmärkide seadmist.
Leppimist näiteks sellega, et politsei pole enam kõikjal füüsiliselt kohal, et kuritegude avastamise protsent ei ulati sajani, et iga teine meist on mõne süüteo eest karistatud või et surmanuhtlust enam ei ole. Üks eesmärkidest puudutas vangide arvu vähendamist, kuna mingil hetkel said nii Eesti inimesed kui ka riigijuhid aru, et raha põleb kõige kiiremini siis, kui kurjategija vanglasse saadame.
Eestlaste hoiakud karistuste suhtes on põhjamaiselt ratsionaalsed
Sellega seondub ka kultuuri küsimus: kas mõeldes kurjategijale mõtleme me eelkõige kättemaksule või sellele, mis teda muudaks? Viimase ohvriuuringu järgi on Eesti inimene selles osas selgelt töö-usku, eelistades hüpoteetilises karistusemõistmise olukorras määrata vargale üldkasulikku tööd, mitte vangistust (vt jooniseid). See on eesmärgist lähtuv hoiak, mis paigutab meid oma väärtustelt põhjamaade hulka, eemale neist riikidest, kus tunnetel on poliitikas suurem sõnaõigus.
Ratsionaalsus väljendub ka arusaamas, et kriminaal- ja karistuspoliitika põhisisu pole karistuste «mõjusate» alam- ja ülemmäärade arvutamine, vaid tegutsemine selle nimel, et võimalikult vähe inimesi üldse kuritegevusega kokku puutuks. Asjata ei öelda, et parim kriminaalpoliitika on sotsiaalpoliitika.
Küsimus «Kuidas me seda teeme?» on karistuspoliitikas tähistanud eelkõige vangistusele alternatiivide loomist. Juba aastaid pole reaalne vangistus esimene ja levinuim valik karistuse liikide hulgas: vähemalt esmakordsete ja kergemaid kuritegusid toimepannute puhul kaalutakse kõigepealt muid võimalusi. Meetmete hulk inimese karistamiseks ja mõjutamiseks on aasta-aastalt kasvanud. Äsja kooskõlastusringile saadetud seksuaalkurjategijate keemilist kastreerimist puudutav eelnõu on üks meede pikas reas. Selle kõrval on näiteks rahalised karistused, üldkasulik töö, alaealiste suunamine kohtu asemel alaealiste komisjonidesse, lepitusprotsess kurjategija ja ohvri vahel.
Vangla kui kuritegevuse ülikool
Vangistuse alternatiive ühendab üks, aga väga oluline joon. Vanglast vabanenute retsidiivsuse määr ületab kõigi teiste oma (vt joonist), mis tähendab, et just vanglast vabanenud on grupiks, kelle puhul on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kõige suurem.
Jah, see ei näita ilmselt erinevusi nende meetmete tulemuslikkuses inimeste mõjutamisel kuritegevusest hoidumiseks. Pigem tuleks seda vaadata sel viisil, et me pole saatnud märkimisväärset osa kuritegusid toimepannud inimesi «kuritegevuse ülikooli» nimega vangla ning oleme saavutanud parema tulemuse märksa odavamate karistus- ja mõjutusliikidega. Asjatundjale pole see üllatus, sama toimib igal pool maailmas.
Seega, kes soovib tulemuslikku karistuspoliitikat, ärgu soovigu ebamääraseid karme karistusi, vaid ratsionaalseid, inimesest ja tema teost lähtuvaid lahendusi, mis ei arvesta ainult minevikuga, vaid ka tulevikuga. Vangide arvu vähendamine läbi vangistuse alternatiivide on Eestile olnud edukas mudel, mida teistes Ida-Euroopa riikides pole suudetud ellu viia.
Tapmiste ja vangide arv võiks väheneda neli korda
«Kas oleme saavutanud soovitud tulemuse?» küsimusele on veel vara vastust anda. Mõnevõrra on meil ju ka välist abi olnud, näiteks noorte osakaalu langus on üks peamisi tegureid, mis kuritegevust vähendab.
Samuti on paljud meie kurjategijad kasutanud ära avatud piire Euroopas ning siit lahkunud. Murelik tasub endiselt olla aga nende kurjategijate pärast, kellele kuritegevus on elustiil ning kellest üks suudab märksa rohkem kurja teha kui kümme kuritegevusest lõbu otsijat või soodsa juhuse ärakasutajat.
On kaks näitajat, mida edaspidi silmas pidada ja mis annavad aimu, kas oleme jõudmas soovitud eesmärkideni. Nendeks on tapmiste ja vangide arv – võime väga rahul olla, kui mõlemaid on neli korda vähem kui praegu.