Kalle Kulbok: pilguheit ajas kümme aastat tagasi

Iga uus asi on unustatud vana. Haldusreformiks nimetatav piiride reform on alustanud oma uut elu. Vaataks aga ajas kümme aastat tagasi.

2000. aastal joonistas tollane siseminister Tarmo Loodus Eesti kaarti ümber ja nimetas seda haldusreformiks. Kuigi sõnades nimetati seda kihelkondlikust printsiibist lähtuvaks, ei kattunud uuel joonisel tekkinud territooriumid paljuski vanade kihelkonnapiiridega. Kuigi väidetavalt rajanes reform teaduslikel uuringutel, selgus asja lähemal vaatlusel, et valdade liitmist toetav uuring tugines eeldusele, et suur on parem. Tegemist oli tautoloogia valda kuuluva hämamisega.

Nimelt hinnati selles uuringus valda suurusega 500–600 km² koefitsiendiga 1,0, koefitsiendiga 0,6 hinnati Eesti keskmise suurusega valda (tollal 183 km²), koefitsiendiga 0,1 hinnati aga Euroopa Liidu keskmise suurusega omavalitsust (tollal 38 km²). Mõistagi andsid sedasi liidetud koefitsiendid tulemiks, et kolme-nelja valla liitmisel tekkinu sai rohkem punkte kui liitmata jäänud vald.

14.12.2000 asutasid selle pseudoreformiga rahulolematud üheksa maakonna omavalitsusjuhid Paides alternatiivse haldusreformi komisjoni (AHK), kes pidas oma esmaseks ülesandeks astuda aktiivsesse dialoogi valitsuse, riigikogu ja õiguskantsleriga, et hoida ära järjekordseid eksperimente maarahvaga ning kaitsta kohalikku demokraatiat.

Samas sõnastas AHK ka põhiteesid reformi läbiviimiseks: a) mitmetasandilise omavalitsuse tees – kui on otstarbekas anda osa kohalike omavalitsuste funktsioone üle piirkondlikele omavalitsustele, ei pea selleks kohalikke omavalitsusi likvideerima, b) funktsioonide otstarbekuse tees – edukat haldusreformi ei taga üksnes haldusterritoriaalse reformi läbiviimine, vaid riigi ja omavalitsuste eri tasandite otstarbekam ülesannete jaotus, c) linna ja maa erinevuse tees – linnaomavalitsuste ja valdade omavalitsuste korraldus peab erinema ka seaduse tasandil, d) inimmõõtmelisuse tees – kohalik omavalitsus peab jääma kohaliku elaniku jaoks ligipääsetavaks ning jalgrattasõidu kaugusele, e) kohaliku demokraatia tees – kohalike probleemide otsustamisel tuleks vältida Tallinnast lähtuvat parteipoliitilist diktaati, f) seaduslikkuse tees – enne reformi peab olema seadustatud selle toimumine ning muudetud kõiki asjakohaseid õigusakte.

Lepiti kokku, et AHK esitab haldusreformi mudeli siseministeeriumi ekspertrühmale ja saab ekspertidelt kriitilise tagasiside. Kohtumine leidis aset 28.03.2001 Elvas ning AHK kutsus selle juurde vaatlejana ka Reformierakonna tollase juhtfiguuri Meelis Atoneni.

Pärast seda, kui ma AHK nõustajana olin tutvustanud alternatiivset haldusreformi mudelit (vt lisatud pilt), said mudeli kritiseerimiseks sõna siseministeeriumi eksperdid. Kriitika asemel kostsid eksperdid, et see mudel ühtib ka nende arvamusega mitmetasandilisest omavalitsusest, ent poliitikule omaselt minister Tarmo Loodus nende arvamust ei kuulavat.

Ma ei arva, et Reformierakond tookord midagi uut avastas. Ka tollase Tartu linnapea Andrus Ansipiga haldusreformist rääkides veendusin, et ta on Euroopa mitmetasandilise praktikaga hästi kursis. Ent piltlikult sai selgeks, et Isamaa poliitikud olid oma pseudoreformiga alasti, ning mõneks ajaks lahtus ka nende aktiivsus piirireformi kujutamisel haldusreformina. Nüüd on aga Siim Kiisler need rõivad jälle selga tõmmanud ning Jüri Raidla taolised on asunud taas riide mustrit kiitma.